Vastus oli samuti lihtne ja klassikaline: „Hästi käib!” või „Käib kah.” Täpselt parajad väljendid, et anda edasi päeva meeleolu ja olukorda.
Aga aeg läks edasi ja, nagu ikka juhtub, hakkasid inimesed fraase mugandama – elu läks kiiremaks, keel lühemaks. Kõigepealt kadus pool lausest: „Kuidas käsi käib?” muutus „Käsi käib”, siis juba „Käsi käi”. Ja siit läks asi päriselt põnevaks – lõpud neelati alla ja alles jäid peaaegu arusaamatud häälitsused. Midagi stiilis: „Käs käi.”
Aga see polnud veel kõik. Ühel hetkel, kitsamas ringis – meil tööl, nende vahel, kes „olid teemas” – muutus see fraas äkki naljakaks, peaaegu kassilikuks kujuks: „Kõs-kõs-kõs!”
Siin hakkas heli tähendusest ette jõudma. Fraas muutus mänguliseks, pani muigama ja toimis omamoodi salasignaalina.
Ja siis tulid mängu kõige loovamad pead. Kui alles on jäänud sisuliselt kolm „K-d”, siis miks mitte viia see maksimumini? Nii sündis uus kultuslik tervitus:
„K kuubis” (K³).
Nüüd piisab, kui naeratad, kallutad kergelt pead ja ütled:
— K³!
Kes teab, see saab kohe aru.
Kes ei tea, see küsib kindlasti üle – ja siis, tekkib põhjus seda lugu rääkida: kuidas ühest lihtsast tervitusest sai… päris korralik meem
Milliseid väljendeid te ise olete lühendanud või kuulnud?