Sisuliselt ei ole need praod ega defekt, vaid puidu loomulik struktuur. Need on südamikukiired, mis kulgevad tüve keskosast koore suunas. Elusas puus on neil väga oluline roll — nad osalevad toitainete ja niiskuse horisontaalses liikumises erinevate puidukihtide vahel ning aitavad “siduda” puu sisemisi ja välimisi kudesid. Saagimisel ja viimistletud pinnal ilmuvad need aga nähtava mustrina, tekitades tammele iseloomulikud helkivad “peeglid” ja valguse mängu.
Huvitav on see, et valmis toodetes on sageli näha, kuidas nendes heledates kiirtes imendub õli kehvemini. Põhjus on selles, et nende struktuur on tihedam ja ühtlasem kui ümbritseval poorsemal puidul ning seetõttu võtavad need viimistlust vähem sisse. Tulemuseks võib olla veidi heledam ja “kuivem” toon just nendes piirkondades, isegi kui kasutatakse sama õli või lakki.
Seatamm on aga pigem kõnekeelne ja tajupõhine mõiste kui tehniline termin
Ja siit lähebki asi huvitavaks praktikast.
Kord helistas klient ja soovis tammest töötasapinda. Ütles: “Tehke samast puust ja sama viimistlusega nagu eelmisel tellimusel aknalaudadel.” Võtsime sama tamme, sama õli, kõik oli materjali ja viimistluse mõttes identne ning tegime töö ära.
Hiljem aga selgus, et kliendi jaoks ei olnud tulemus see, mida ta ootas. Uurima hakates selgus, et aknalauad olid ilma selgelt nähtavate südamikukiirteta, samas kui töötasapinnal oli tugevam tekstuur ja “peegeljas” muster. Meie jaoks oli see sama materjaliklass, kuid visuaalselt täiesti erinev tulemus.
Ja nii tekkiski klassikaline olukord: kliendi jaoks “erinev tamm”, meie jaoks aga puidu loomulik käitumine.
Selliste lugude järel tekibki küsimus — kui palju need heledad jooned teid tegelikult valmis tamme puhul häirivad või vastupidi, kas need on pigem just see, mis annab puidule iseloomu?


