Pildil olev lauaplaat oli algselt väga hele. Puhas matt toon, ilma kollase varjundita. Detail oli peitsitud kaetud lakiga ja esimesel aastal nägi kõik väga hea välja.
Aga aja jooksul hakkas pind tasapisi muutuma soojemaks. Hele toon läks kreemikamaks ja tekkis kerge kollakas varjund. Eriti hästi tuleb see välja just selliste minimalistlike heledate pindade puhul, kus isegi väike toonimuutus hakkab kohe silma.
Ja siin tekibki sageli küsimus — kas probleem on puidus või lakis?
Enamasti mitte puidus.
Väga suur roll on just viimistlusel ja selle keemial. Paljud klassikalised lakid muutuvad aja jooksul loomulikult soojemaks. Seda mõjutavad päike, UV-kiirgus, õhu oksüdatsioon ja isegi ruumi temperatuur.
Kõige rohkem on seda näha heledal saarel, tammel ja väga heledates toonides mööblil. Tumedamal pinnal ei pane inimene seda peaaegu tähele, aga heleda puhul tuleb muutus kiiresti välja.
Praktikas on huvitav see, et inimene ise ei pruugi muutust märgata iga päev. Aga kui tuua kõrvale uus detail või tõsta mõni ese ära kohast, kus see aastaid seisis, on toonivahe kohe nähtav.
Täiesti “mittekollastuvat” lahendust puidu puhul päriselt ei eksisteeri. Ka puit ise vananeb loomulikult. Küll aga saab seda protsessi väga palju aeglustada õige viimistlusega.
Kui eesmärk on hoida pind võimalikult hele ja neutraalne, siis mina soovitaks täna pigem kvaliteetset vesialuselist 2K viimistluslakki.
Klassikalised tugevad lakid annavad küll väga hea kaitse, aga just nende puhul tekib ajas kõige sagedamini see soe merevaigune toon.
Kas keegi on leidnud viimistluse, mis on heledal puidul päriselt aastaid neutraalse tooni hoidnud?
