Meie praegusest elamufondist on üle 1/3 eluruumidest raudbetoon- ja gaasbetoonvälisseintega hoonetes, tellishoonetes ligi 1/3 ja ülejäänud puit- ning segahoonetes. Tavalise korterelamu raudbetoonpaneelist välisseina U -arv on ligikaudu 0,7-1,2 W/m²K. Seda võib seina välispinnale soojustuse lisamise teel vähendada tasemele 0,4-0,3 W/m²K. Soojustuse lisamine seintele ja katusele vähendab energia tarbimist ja tõstab hoone sisetemperatuuri. Tänu lisasoojustusele tõuseb temperatuur ruumides ja piirdetarindites mitme kraadi võrra. Ühtlasi väheneb või kaob seina välispinnal leiduvate pragude mõju. Enamasti nõuavad lisasoojustusega hooned vähem hooldust ning konstruktsioonide eluiga muutub oluliselt pikemaks.
Näiteks 5- korruselisel hoonel, mille välisseintele on tehtud 10 cm paksusele mineraalvilla kihile vastav lisasoojustus, vähenevad aastased soojajuhtivuskaod 396 MWh-lt 320 MWh-le. Seega moodustab soojus-juhtivuskadudest ligikaudu 20%-ne energiasääst.
Kogemuste põhjal võib väita, et korruselamute seinte halva seisukorra tõttu on kõige kehvemas seisus maja otsmised korterid. Maja otsaseintes ei ole sageli aknaid ja sellepärast on neid seinu lihtsam ja odavam soojustada. Otsakorterid on reeglina majas kõige külmemad ning nende järgi reguleeritakse maja küttesüsteemi mineva vee temperatuuri, mis on seetõttu teiste korterite jaoks võib-olla liiga kõrge.
Pikiseinte lisasoojustamine on otsaseinte isoleerimisest keerulisem, kuna akende, uste ja rõdude tõttu on seinapinnas süvendused ja väljaulatuvad elemendid. Sõltumata sellest, mida isoleeritakse, kas maja otsaseinu või karniise, tuleks paigaldada vähemalt 50mm lisaisolatsiooni, millele lisandub kattekiht. Seinte paksus kasvab ja aknad jäävad süvenditesse ning ka rõdude kohalt tuleb teha muudatusi. Enne soojustamistööde algust tuleks kõik keerulisemad kohad läbi mõelda ja projekteerida nii, et pärast renoveerimist ei pääseks vesi enam ehitisse ja kõik kohad saaksid ikkagi soojustatud.
Mida kallimat kütteenergiat on kavas hoone kütteks kasutada, seda kõrgem peab olema piirde soojapidavus.
Praegune Eesti ehitusnorm soovitab elamu välisseinad kavandada selliselt, et soojajuhtivus ei ületaks 0,25–0,28 W/m²K. Kõige kallima kütteliigi -elektri - puhul ei tohiks seina soojajuhtivus ületada 0,16 W/m²K. Selline soojapidavus on ligi viis korda suurem Mustamäe paneelmaja seina soojapidavusest.
Paneelivuukide täitmine
Läbi välisseinte vuukide toimuv aktiivne infiltratsioon või isegi läbipuhutavus põhjustab sageli sisetemperatuuri järske langusi tuuliste ilmade korral. Vuukide tihendamisel elastsete vuugitäidistega prognoositakse kokkuhoidu keskmiselt 1–2 kWh/m³ kohta aastas.
Vuugid paiknevad paneelide vahel ning uste ja akende peerimeetril. Kui vuugid ei ole piisavalt tihedad, võib nende kaudu suur hulk soojust kaotsi minna. Vuukide mõjul võib mugavustase ruumides oluliselt halveneda eriti tuulise ilmaga, kui tuul puhub vuukidest läbi ja põhjustab ruumides tõmbust. Ka vesi võib tungida ebatihedatesse vuukidesse ja rikkuda konstruktsiooni ning vähendada soojapidavust. Eriti vanade akende ümber võivad vuugid olla väga ebatihedad.
Vuukide parandamiseks täidetakse nad elastse mastiksiga ja kaetakse ilmastikukindla materjaliga. Kasutada võib ka vuukidesse pressitud bituumenkattega vahtmaterjali linte, mis pärast paigaldamist paisuvad ja täidavad pilu. Pilud aknaraami ja piida vahel tihendatakse spetsiaalsete poorkummist tihenduslintidega.
Fassaadide remondisüsteemid
Väline lisasoojustus on heaks lahenduseks betoonseinte puhul, sest isolatsioon koos viimistluskihiga kaitseb betooni. Olemasolevatel seintel kasutatakse kahesugust ehitusfüüsikaliselt erinevat toimivat soojustus-viimistlussüsteemi: tuulutatavat ja tuulutuseta.
Tuulutatav tarindus tehakse seina külge kinnitatud puitlattidele. Soojustus paigutatakse lattide vahele. Soojustusmaterjali ja välise viimistluskihi vahele jääb kitsas tuulutatav õhupilu. Sellise tarinduse puhul on välimiseks viimistluskihiks tavaliselt viimistlusplaadid.
Kui tehnilistel põhjustel on vajalik fassaadi tuulutusega lahendus (lisasoojustusest sissepoole jääva tarindiosa veeaurutakistus on väga väike, välispind on eriti ebatasane, hoone kasutamine põhjustab ruumides kõrgendatud õhuniiskust vms), tuleb kasutada vooderdus-soojustussüsteemi. Kuna selle lahenduse puhul on soojustusmaterjalid vabad kattest tulevast koormustest, saab kasutada väiksema jäikusega plaate. Samas peab avatud poorsusega soojustusmaterjal olema tuulutuspilu poolt kaetud tuuletõkkeplaadiga, et vältida materjalis õhu konvektsiooni.
Soojustus paigaldatakse tihedalt nii vastu alusseina kui ka tugilattide vahele. Vooderduse kinnitussüsteemid sõltuvad kasutatud materjalide konstruktsioonilistest iseärasustest ja võivad olla kas puidust või metallist (eriprofiilid). Millist välisvoodri materjali valida, millise pinnafaktuuriga, värvitooniga – see jääb ilmselt omaniku ja arhitekti koosotsustamiseks.
Materjali valikul tuleb arvestada hoone kõrgusega, materjali massiga, mis plastplaatidel algab paarist kilogrammist ruutmeetri kohta ja 120 mm paksuse tellisvoodri korral võib ulatuda kuni 230 kg/m². Tellisvooder nõuab aga kas täiesti uut või vana külge ankurdatud konsoolvundamenti.
Tuulutuseta tarinduse võib teha mitmeti, kuid kõigil puhkudel tehakse väline viimistluskiht vahetult soojustusmaterjalile. Sel juhul on väliseks viimistluskihiks kas krohv või muu analoogiline materjal.
Kesk-Euroopas on fassaadide lisasoojustamisel kasutatud polüstüreeni (EPS), mis kaetakse õhekrohvist kattekihiga. Soojustusplaadid kaetakse armeerimiskihiga, mis koosneb pahtlist ja sellesse paigaldatud leeliskindlast klaaskiudvõrgust, edasine pind krunditakse ja kantakse peale mineraalne, polümeerne või silikoone õhekrohv. Koos armeerimiskihiga on õhekrohvi paksus 5-8 mm. Õhekrohvkatte mass on kuni 15 kg/m² , mis ei koorma ülemääraselt alustarindit.
Põhjamaades hakati välisseinte lisasoojustamisel esialgu kasutama soojustuseks mineraalvillast plaate ja nende peale traditsioonilist kolmekihilist krohvkatet. Nüüdseks on kasutusel samuti isekustuvad polüstüreenplaadid ja katteks kas kolmekihiline- või õhekrohv. Kuna kolmekihilise krohvkatte paksus on keskmiselt 25 mm ja mass kuni 60 kg/m², nõuab see märgatavamalt tugevamat katte kinnitust kui õhekrohv. Armeerimiseks kasutatakse keevitatud kuumtsingitud terasvõrku, mis kinnitatakse roostevabast teraseankrutega alusseina.
Põhjamaade karmimat ilmastikku arvestades on õhekrohvide paksust mõnevõrra suurendatud (suurenenud aurutakistus ei pruugi alati tulla kasuks tarindi püsivusele). Samas annab paksem krohvikiht märgatavalt suurema pinnatugevusega viimistluskatte, mis hoone asukohast sõltuvalt võib olla eriti oluline.
Seestpoolt soojustamine
Korteriomanik, kelle tubade seinad on külmad, võib kaaluda võimalust soojustada seinad seestpoolt. Sisemise isolatsioonikihi paigaldamise tulemusena väheneb elamispind. Olulisim oht seespoolse isolatsioonikihi paigaldamisel on sellest tulenevad niiskusprobleemid. Seina sisemisele poolele paigaldatud soojustus langetab vana seina sisepinna temperatuuri. Kui temperatuur langeb nii madalale, et õhuniiskus hakkab kondenseeruma, märgub seina ja uue isolatsiooni vaheline pind. Niiskusest areneb hallitus, mis omakorda soodustab inimestel allergia teket. Niiskus hävitab aja jooksul isolatsiooni ja seinakonstruktsioonid.
Et niiskus ei pääseks ruumist lisaisolatsioonikihti, tuleb isolatsioonikihi peale paigaldada niiskuskindel kiht (kile). Ka isolatsioonimaterjal ise võib olla ehitatud niimoodi, et ta toimib niiskuskindla tõkkena. Sellise kihi valmistamine nõuab oskust ja õiget hooldamist. Seespoolset soojusisolatsiooni tuleks üldjuhul siiski vältida.
Puitmajade fassaadide soojustamine
Erinevalt kivimajadest võib puithoonet soojustada nii seest- kui väljastpoolt, kuid ka siin tuleb teatud ohte silmas pidada. Kui puitmaja piire on seestpoolt kaetud mingi tihedama ja veeauru tõkestava kihiga (näiteks õlivärv, lakk, pärgamiin vms), võib seespoolne täiendav soojustamine viia samuti konstruktsiooni niiskuskahjustusteni.
Soojustusmaterjalidest on saepuru mineraalvilla vastandiks. Tema isolatsioonivõime on mineraalvillast ligi kolm korda halvem. Saepuru hea omadus on niiskuda kondensaati andmata ning kevadel, ilmade soojenedes kuivab saepurusse kogunenud niiskus sealt välja. Paraku kipub saepuru vajuma (ilmneb vanemate hoonete renoveerimisel), tekitades külmasildasid.
Kui saepuru võib endasse õhust vett koguda kuni 14 liitrit kuupmeetri kohta, ilma et tekiks kondensaati, siis mineraalvillade puhul piisab kondensaadi tekkeks vaid mõnesajast grammist veest. Seepärast peab mineraalvillaga soojustatud hoone sees olema kindlasti korralikult paigaldatud aurutõke.
Samas näitavad uuringud, et puitmaja puhul pole peaprobleem mitte väike seinapaksus, vaid halb tuulepidavus. Sageli piisab sellest, kui välissein seestpoolt avada ja palgivahed uuesti korralikult takutada. Suurem osa soojast kaob ju läbi lae ja akende ning kui need on soojapidavad, piisabki palkseina tihendamisest. Külm võib sisse tungida ka läbi põranda, aga sedagi on lihtsam soojustada kui fassaadi ning maja välisilme ei muutu.
Fassaadi renoveerimisel tuleb muidugi kontrollida ka seinakonstruktsioonide seisukorda ning sedagi on loogiline alustada seestpoolt. Kui seestpoolt selgub, et seinte seisukord on hea ja fassaadil suuri niiskuskahjustusi ei ole, on põhjust loota, et renoveerimiseks piisab vaid kahjustatud kohtade parandamisest. Seda tehes võib olla raskusi sobiva profiiliga laudade hankimisega. Väiksema koguse laudu võib leida Säästva Renoveerimise Infokeskusest (vt.
www.renoveeri.net), mis tegeleb muuhulgas vanade materjalide taaskasutusse toomisega. Kui siiski on vaja tellida uusi laudu, on selle keskuse abil võimalik leida tootjaid, kes valmistavad endisaegse profiiliga välisvoodrilaudu. Mõeldav on tellida laudu ka näidise järgi, kuid siis tuleb küll arvestada, et uute höövliterade tegemine lisab tavahinnale mõnituhat krooni. Fassaadil on uued lauad paari aasta pärast selgesti näha isegi siis, kui nende profiil on esialgsega sarnane, sest värv ei püsi vanal ja uuel laual ühtemoodi. Seetõttu võiks välisvoodri osalisel vahetamisel teha nii, et mõnel seinal vahetatakse kõik lauad, tervemad mahavõetud lauad kasutatakse aga ülejäänud seinte laudade osaliseks asendamiseks.
Fassaadi tuulutamiseks on oluline, et tuulutusvahe oleks avatud nii ülalt kui ka alt. Fassaadi ülaservas piisab tuulekasti laudade vahele ca 10 mm vahede jätmisest, fassaadi tuulutusvahe peab katuse tuulutusvahega olema ühendatud.
Väga oluline on ka fassaadilaudade piisav paksus, see peaks olema vähemalt 25 mm. Samuti oli laudade laius vanasti vähemalt 145 mm või enamgi. Eesti tootjate kataloogides on sellised mõõtmed olemaski, kuid edasimüüjad ei julge pakse ja laiu laudu müüki võtta.