Raju teema. Rääkida EV teemal on nagu žiletiteradel kõndida, korra vääratad etteantud diskursuse raamidest ja lõikadi endale jalga. See teema on hea näide. Ajaviiteks lugesin siin jupp osa lehti läbi, aga ma ei näinud kordagi, et keegi mainiks, millega ta siis ise sõidab.
No, mainin ära, et mul on 3.0d 190kw ligi 20a saab täis. Igati tubli masin ja ilmselt järgmine aasta saab 500k odokal täis. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, see on lihtsalt referentsiks
Nii mõnelgi tuttaval on juba mõnda aega elektrikas ja minu skepsis EV osas on üldiselt teada ja üritame autodest enam mitte rääkida, sest kes see viitsib kogu aeg vaielda mingi järjekodse mõttetuse üle.
No, igatahes, mul sõbramees läks paariks nädalaks reisule ja palus mul oma majapidamisel aeg-ajalt silma peal hoida ja pakkus, et tesla jääb hoovi, võtmed on laual, kui tahan, võtku. Okei. Võtsin, tahtsin ära proovida, et siis teaks. Suve algus, ilusad ilmad, vabad päevad. Tegime eesti peal mõned tiirud. Esimene nö päris kogemus EV “omamisest”. Varem on rendikatest võetud ja sõidab nagu iga teine auto, vahet pole. Nädala-pooleteisega sai kusagil 1500km kanti sõidetud. Harjumaa,võrumaa, ida-viru marsruudid. Pean kohe alguses ära ütlema, et päris masendav kogemus oli. Ma pole nii palju bensuka toitu ja kohvi tarbinud kogu järgneva aasta vältel kokku. Tallinn-võru.. alustasin sõitu mingi 70-80% akuga, võrru jõudsin ca 20% akuga. Tegin kiirelt peast arvutuse, et peab võrus vist peatuse tegema, vastasel juhul saan küll sihtpunkti, aga sealt enam asulasse vist ei pruugi saada. Esimene laadimine oli kusagil tund, siis enam ei viitsinud ja akut sai ka enda arvates piisavalt (mitte täis, aga silma järgi enam-vähem). Lõpuks sihtpunkti jõudes vaatsin, et vist oleks pidanud kauem tiksuda laskma või kiirema laadija otsima. Siis otsustsin, et käin ainult CK 300kw laadijate otsas. Okei. Järgmine päev sõidud siia-sinna, kliimaseade, kuppelmaastik ja aku kasutus oli mega. Peab kas lõbusõidu lõpetama või tegema linnas laadimispeatuse. Ei viitsinud laadida ja läksime koju. Järgmine päev oli plaanis võrumaa-ida viru. Nohh… algas väikese laadimisega võrus, et tartu jõuda, seal otsisime kiirlaadija, natuke igaks juhuks peale ja siis veel igaks juhuks mustvees ka, sest laadija oli parsjagu vaba ja noh.. igaks juhuks, mine tea ja nii edasi.. selle tee peal ma sain aru, et ma vahin seda aku protsenti nagu opakas. Selline tunne oli nagu sõidaks teadlikult katkise autoga ja kuulaks iga hetk, kui käib kolks ja sild alt ära kukub vms. Lihtsalt taga kuklas häiris kogu aeg midagi, et kas jõuame sinna lohale JA tagasi ka või peab siin bensukas tunnikese tiksuma, et hiljem mitte omadega plindris olla. See konkreetne tesla Y tutikas mudel näitab küll allesjäänud kilomeetreid, aga need kahanevad mu meelest nagu jumal juhatab, iga väiksemgi lisaenergia kulu kahandab sõiduulatust ootamatult. Mina tegin järelduse, et alla 50% akut ei maksa lasta, see võrdub paari-kolmsaja (max) kilomeetriga, aga asi selles, et kiirlaadijaid on mega vähe ja need tigulaadijad.. no need on täiesti pekkis kogemus. Kui ei taha teha pikka tiiru valitud kiirlaadijapunkti, siis on parem targu talitada. Kui ma oma dislal kütusetule põlema lasen, siis tean, et 100-120km on suht kindlalt veel ja see = 10% paagist. Siin tundus 50% akut juba päris kriitilne näitaja olevat.
Meil läks õnneks ja ei pidanud laadijasabades ootama. Aga autoomanik rääkis küll, et kui on pikemad sabad, siis on viisakas mitte 100% laadida, kuna teised ootavad. “Pane ca 80%” okkk… see selleks.
Eks see ülejäänud kogemus oli sarnane, vahid tanklakaardilt laadijakohtasid ja teed peastarvutamise ülesandeid, et mitte öelda, sõidad kõhutunde järgi.. Arvestad a’la “see asula seal on piisavalt suur, sealt ikka vast peaks midagi olema kusagil, aga siis lisad veel naisele, et pliis, viitsid, vaata kaardilt, kas ikka on midagi.”
Autoga iseenesest sõita oli okei. Nagu auto ikka, aga 60k maksva auto eesti ikka päris plass tegelt. Kiirendus on EV puhul alati see, mida mainitakse. No, on jah, aga mu 190kw twin turbo astub ka kenasti edasi ja päris ograid pedal-põhja-kohapealtminekuid ma enam ei harrasta. Et siis pmst vahet pole mu jaoks. (Veel parem kiirendus oleks pneumaatilisel mootoril. Vaakum-mootor. Situd koha pealt minema sajandik sekundiga 3000km/h
)
Mu järeldused EV praktiliset kasutusest on see, et Eesti suurune territoorum on suht-maksimum maa-ala, millel tänasel kujul EV eksperiment välja kannatab. Riigi ühest otsast teise on max 450km. Reeglina päevast päeva selliseid otsi pereautoga ei uhata ja kui peabki, siis väikese tunnise sutsakaga elab päeva üle. Aga ei kujuta ette kesk-euroopat. Ise seal elades tuli trassi peal nagu muuseas 400+ päevas. Nädalavahetustel lõbusõidud olid palju palju pikemad. Ja selliseid sõite EV-ga on juba piin igapäevaselt teha. Sõidad autobahnil 90ga välimises reas rekkade vahel, et akut säästa? Sorry, ma ei kujuta tegelt ettegi…
Ehk siis võrgustiku arendus (universaalsed laadijate otsikud, laadimispunktid), akude arendus (kestvus, sõiduulatus, laadimiskiirus jne), arenenud autonoomne (kodune) laadimisvõimalus võrgu väliselt. Need oleksid asjad, millega isegi võiks EV peale mõelda, sest mul on põhimõtteliselt täiesti savi, mis energia masina mootorit ringi ajab. Kui saaks täis akuga läbida 2000-3000km, laeb max 10min ja km hind on samas suurusjärgus, siis ma võtaks ühe silmagi pilgutamata, sest see on ju kõvasti parem kui mu praegune lahendus. Aga hetkel on see ainsaks autoks peres täielik õudus, sorry. Kui, siis teiseks autoks perre, pisike linnapunn, 50km raadius, kodust päikese pealt laadides jne. Aga sellist vajadust ei ole.
Lisaks siia veel, et ma kasutasin seda autot täpselt nii nagu ma tavaliselt kasutan oma praegust diiselmootoriga autot. Samad marsruudid, käin, kus tahan. Aga järeldus oli see, et kui ma peaks praegu omama elektrikat, siis minu sõitude raadius ja sagedus kahaneks märgatavalt. Lihtsalt ei viitsiks tegeleda sellega. Vb harjub bensuka menüüga pikapeale ära ja ehk hakkab isegi sunnitud pikem paus meeldima, ei tea.
