Ehitusfoorum

Vahel ei ole töö puiduga lihtsalt materjal.
See on lood, mis on selle sisse peidetud.

Saabus tellimus — Ameerika tamm. Hele, sirge, puhas.
Mahalaadimine, sorteerimine ja saagimisele.

Esimene lõige — puhas.
Teine — ideaalne.
Ja siis… terav metalliline kriiks.

Peatus.
Mitte oks. Mitte nael.

Avame lõike — sees on kuul.
Vaskkest, sees plii. Läbilõigatud.
Läbimõõt umbes 7–9 mm — tüüpiline jahikaliiber, .308 või .30-06.

Ja mõte läheb rändama.

Kusagil Ameerika sügiseses metsas.
Isa ja poeg. Poja esimene jaht.

Poeg hingab, sihib, teeb oma esimese lasu.
Aga viimasel hetkel astub hirv kõrvale
ja löögi võtab enda peale tamm.

Inimese jaoks — möödalask.
Puu jaoks on alles loo algus.

Aastad mööduvad. Tamm kasvab, katab haava, peidab kuuli sügavale enda sisse.
Siis langetamine, saagimine, kuivatamine, pikk teekond üle ookeani.

Ja lõpuks — töökotta.
Puhas, ilus… kuni hetkeni, mil saag selle leiab.

Meistrid, kas kontrollite materjali enne lõikamist?
Või tuleb ka teil vahel selliseid “tervitusi minevikust”?

Jummala vinge! Kui ma klient oleks siis võiks selline liist küll elutoas aukohal nähtaval olla - korralikult lihvitud-viimistletud moel. See loob isikupära ja ainulaadsust. Hea jahilugu juurde võiks ka muidugi olla...

See on muidugi haruldus!
Mina olen sattunud naela sisse keset puu tüve. Vanasti löödi karjamaade okastraat naeltega puude külge, see puu võis siis olla 10 cm jämedune. Traat oli ammu kadunud ja nael kasvadud 40 cm puu sisse üsna keskele.