Kirjelduse ja foto põhjal on selge, et tegemist ei ole kasutamisest tekkinud tolmuga, vaid värske puidupuruga. See, et sa selle koha umbes aasta tagasi juba ära puhastasid ja nüüd on puru uuesti ilmunud, viitab üsna üheselt puidukahjurite aktiivsusele. Selline olukord on tüüpiline just puidukahjuritele, mitte materjali loomulikule vananemisele või parketi „liikumisele“.
Oluline on mõista, et tammepuidust spooni nad praktiliselt ei söö. Tamm on nende jaoks liiga tihe ja keemiliselt „raske“. Küll aga sobivad neile väga hästi kasevineerist alus, spoon, liimid ja pehmemad kihid. Seetõttu võib jääda mulje, et kahjustub parkett ise, kuid tegelikult toimub tegevus vineerikihis või sellega kokkupuutuvates konstruktsioonides.
Ka puru tekkekoht on väga iseloomulik — seina ääres, liistu all. Seal on soe, pime ja kuiv ning õhk ei liigu. Väga sageli ei asu kolde põhjus mitte ainult parketis, vaid ka seinas: õõnesploki sees olevates puidujääkides, vanades liistudes, raketistes või muudes puitelementides kipskrohvi taga. Parkett on sellisel juhul lihtsalt koht, kust puru välja tuleb.
Praeguses faasis on tegemist lokaalse probleemiga, mitte konstruktiivse ohuga. Põranda kandevõime ei ole hetkel ohus, kuid kui olukorda ignoreerida, võib vineerikiht aja jooksul selles kohas nõrgeneda. Seetõttu ei tasu seda tähelepanuta jätta, kuid paanikaks pole põhjust.
Õige lahendus on lokaalne töötlus. Pärast puru eemaldamist tuleks ala töödelda puiduputukate vastase vahendiga (boori baasil või permetriiniga)
, eelistatavalt kandes vahendit pintsliga või süstlaga liistu alla ja seinaäärsesse vuuki. Ühekordsest töötlusest reeglina ei piisa — mõne nädala pärast tuleks protseduuri korrata. Enne töötlemist ei tohi vuuki hermeetiliselt sulgeda, vastasel juhul „lukustad“ elusa kolde sisse.
Enamikul sellistel juhtudel probleem ei levi edasi ja saab õigeaegse sekkumisega täielikult peatatud. Parketi massiline avamine või väljavahetamine ei ole vajalik, välja arvatud juhul, kui selgub, et kahjustus on oluliselt ulatuslikum, kui praegu näha.