Oleks siis nii lihtne, praktikas ei Riigikogu ega ministrid ei ole pädevad hindama, mis on vajalik ja mis mitte. Neid detaile teavad need ametnikud, kes ministeeriumis erialaliitude, ekspertide, analüüside jt toetudes on kokku kirjutanud.
Niisamuti on poliitiline klass professionaliseerunud, kus parteides ei toimeta enam niivõrd aatelised ja ideoloogiliselt motiveeritud inimesed, vaid need kes on elukutseks valinud poliitiku töö. Selle tunnistuseks on omamoodi kurioossed inimeste parteide vahelised liikumised, nt kuidas Ratas või Tsahkna on olnud ühe partei juhid ja äkki leidnud maailmavaatelise ilmutuse ja liikunud teise parteisse, parteide ladviku inimesi on samuti liikunud. Keegi kujutanuks minevikus või mujal ette, et Lenin oleks teise parteisse liikunud, või Reagan otsustanud demokraatide parteiga liituda
Paraku noortele kes elukutseks poliitikutöö vaadanud, ei ole ideoloogia ja maailmavaade ülim, vaid oluline on ka see kus firmas/parteis on paremad võimalused end teostada, karjääri teha kuni hirmuni töötuksjäämise ees.
Sellised poliitikud ministriametis toimetavad samuti teistel alustel, kus ministriamet ei ole enda kehtestamise või poliitika läbisurumise koht, vaid edev rida poliitiku CV-s, olla esimese pingirea mees, nö tippjuht. Kuna ministriamet on nagunii praktikas üürike, on kasulik seal toimetamiseks juhinduda ministeeriumi tegelikest juhtidest kantsleritest ja ametnikest. Neile ministritele, kes oma alluva ministeeriumi inimesi ei hinda või ametnikud end ohustatuna tunnevad, sellistele ministritele libistatakse "pomm alla", mis näitab ministrit ebapädevana (minister ei ole ekspert), saamatuna ja ta võib häbi-skandaaliga lahkuma olla sunnitud.
Nii on oskuslike ministrite puhul juba tavaks, kuidas ka korralise lahkumise puhul tänatakse alluvaid ministeeriumi töötajaid külluslike preemiatega. See ei maksa ministrile midagi, ega ta oma firmast/taskus ei maksa
Nii ka minister ei kärbi midagi, ega ei otsusta ka midagi ministeeriumi tahte vastaselt. Näiteid elust enesest kamaluga, kasvõi siseminister Taro kelle valitsemise all tuli välja PPA illegaalne jälgimiskaameravõrgustik, ja mille peale meedias õiguseksperdid ja kodanikuriigi fännid nõutasid suuremat arutelu.
Loomulikult ei tulnud mingit suurt arutelu, PPA pealik kirjutas ministrile ette kuidas teemat kommunikeerida ja kuidas kõige kiiremini&lihtsamini illegaalne tegevus legaliseerida.
Ja nii läkski, kui ühel hetkel oli skandaal, siis teisest hetkest sai kaameravõrgustikust õiguspärane lahendus, sealjuures PPA kirjutas sisse lisavõimalusi, mida varasemal illegaalsel skeemil ei olnudki.
Ministri jaoks oli tema haldusala tööd&kuvandit segav teema laualt ära saada, aga mitte sellest mingit suurt arutelu teemat kasvatada.
Sama skeem toimus ka teises ministeeriumis, kus skandaalselt puuduliku või õigusliku aluseta riiklikud institutsioonid surfasid inimeste ja ettevõtete pangakontodel. Ka seal olid teema laualt/meediast pühkimisest huvitatud kõik alates pankadest, kes oma klientide pangasaladust lasid rikkuda, kuni institutsioonide ja ministrini välja.
Ka ametnike lahtilaskmine ja töökoormus on huvitav teema, kus kerge on öelda, et laseme iga kolmanda lahti ja ongi tehtud. Ent sügavamas sisus iga riigi tehtud seadus, regulatsioon vajab toimimiseks ressurssi sh ametnikke, kes menetlevad jne, iga kord kui bürokraatiamasin saab maha mõne seaduse muudatuse, parendamise, täiendamise, või uue regulatsiooniga, on seal juures ka tabel palju sellega rahaliselt kaasneb, sh tööjõukulud.
Ja ka see lootus, et laseme osad lahti küll allesjäänud hirmust ka teiste töö ära teevad ei tasu toimida, piisab kui kuskilt hakkab lonkama, a'la pensione&teotusi ei maksta õigeaegselt välja, või miski menetlus kodaniku jaoks põrub, sest amet ei suutnud tähtajaks oma osa ära teha - ehk meediaskandaal, kus jälle minister peaks tegelema, kus "tegelemine" konverteerub sujuvalt lisaraha suunamiseks "tulekahju kustutamiseks" ehk palgatakse ametnikke juurde
Automaksu kehtestamisega oli ka huvitav, kus selle õigusakti ja regulatsiooni väljatöötamine oleks nagu ministeeriumi töö, tehti selle tarbeks ministeeriumiametnikest eraldi komisjon&meeskond, kus uue regulatsiooni väljatöötamist käsitleti nö eraldi projektina, millega kaasnevad eraldi tasustamine ja vältimatu maksuraha klassika - preemiad tulemusliku töö eest.
Võib ka teisest suunast vaadata kuidas mõni aeg tagasi ilmnes kuidas PPA ei täida jälle seadust, kus salastuse tähtaja minetanud dokumendid peaks avalikuks saama, ent kui keegi (nt ajakirjanik küsib) sellist avalikuks saanud dokumenti, saab eitava vastuse, kuidas see dokument ei ole ikkagi veel avalik.
Ja kui ajakirjanik hakkab torkima ministeeriumini välja, kus küsitakse PPA-lt selgitust, miks seadust ei täideta, saadakse vastus, kuidas PPA-l napib tööjõudu, sest ka salastatud dokumendid ei muutu automaatselt avalikuks, vaid iga dokument loetakse ametniku poolt läbi, vajadusel eemaldatakse info mis peab jääma mistahes nt privaatsed isikuandmed, jm põhjused endiselt mitteavalikuks.
Ehk kiiresti oli ministeeriumil ja ministril ka probleem - kus nende haldusalas on vaja raha juurde, et palgata juurde inimesi, et saaks seadus toimida.
Antud salastatud dokumentide juhul on veel nüanss, kus kunagi kui see kord kehtestati ja pikad aastad kui oli mugav igasuguseid dokumente erineval tasemel salastada - arvatavalt toona ei mõeldud kui kunagi need salastustähtajad ümber saavad, tuleb teha kulutusi samade paberite menetlemisel avalikustamiseks. Ehk kui miski paber oli 15 aasta salastustähtajaga, oli tegelikult juba 15 aastat tagasi teada, et täna vajab see paber ametnikuressurssi.