Külma pööningu põranda soojustamine, PUR
Postitatud: 10 Dets 2019, 23:42
Olen soojustamas 1927 maja pööningu põrandat ja seoses sellega môtlesin küsida ka siit nõu.
Enda esmane plaan oli kasutada tselluvilla, sest seda palju kiidetakse seoses vanade majade renoveeremisega ning tselluvilla omadusega niiskust siduda.
Samas, olen nüüd rohkem uurinud ja aru saanud, et niiskuse sidumine selles kontekstis ei ole just kõige parem omadus - seotud niiskus suurendab soojusjuhtivust ning kasvav kaal villa kokkuvajumist, mis omakorda vähendab soojapidavust. Kuna pööningul juba oli mingil määral tselluvilla kasutatud, siis oli ka seda kokkuvajumist näha.
Samas, naaber on omale paigaldanud puistekivivilla ning ka see on tohutult kokku vajunud - minu hinnangul samuti niiskuse tõttu.
Just sügisel ja talvel on hästi näha kuidas plekkkatus higistab ning ilmselt toumub ka korralik niiskuse kogunemine villa sisse, mil kastepunkt ei ole enam pleki pinnal vaid juba villa sees.
On ka juureldud, et ehk tilgub kondents plekilt villale ja villa märgumine on sellest tingitud, siis kuigi tilkasid pleki pinnal on näha ei ole tilkumise profsessi ega jälgi kindlalt võimalik tuvastada.
Ehk, kui ma õigesti asjadest aru saan, siis tuleks ikkagi tagada, et niiskus läbi lagede villa sisse ei jõuakski. Mida selleks kasutada?
Kas mingi tavspärane kile/aurutõkkepaber või võiks kasutada hoopis suletud pooridega PUR vahtu?
Või oleks PUR, kui sünteetiline materjal, samas ka kile, absoluutselt vastunäidustatud?
Mõte siis panna mingi kiht PUR vahtu, mis toimiks nii aurutõkke kui soojustuskihina ning selle peale veel mingis paksuses isoveri või tselluvilla puistena.
Loomulikult ei pärine kogu niiskus sugugi ainult siseruumidest vaid ka välisõhust. Seni kuni pööningul on natuke soojem tõuseb seal veeauru sisaldus ning kondenseerumine tekib ikkagi pleki pinnal. Hea soojustus peaks võimaldama viia pööningu soojenemise miinimumini.
Enda esmane plaan oli kasutada tselluvilla, sest seda palju kiidetakse seoses vanade majade renoveeremisega ning tselluvilla omadusega niiskust siduda.
Samas, olen nüüd rohkem uurinud ja aru saanud, et niiskuse sidumine selles kontekstis ei ole just kõige parem omadus - seotud niiskus suurendab soojusjuhtivust ning kasvav kaal villa kokkuvajumist, mis omakorda vähendab soojapidavust. Kuna pööningul juba oli mingil määral tselluvilla kasutatud, siis oli ka seda kokkuvajumist näha.
Samas, naaber on omale paigaldanud puistekivivilla ning ka see on tohutult kokku vajunud - minu hinnangul samuti niiskuse tõttu.
Just sügisel ja talvel on hästi näha kuidas plekkkatus higistab ning ilmselt toumub ka korralik niiskuse kogunemine villa sisse, mil kastepunkt ei ole enam pleki pinnal vaid juba villa sees.
On ka juureldud, et ehk tilgub kondents plekilt villale ja villa märgumine on sellest tingitud, siis kuigi tilkasid pleki pinnal on näha ei ole tilkumise profsessi ega jälgi kindlalt võimalik tuvastada.
Ehk, kui ma õigesti asjadest aru saan, siis tuleks ikkagi tagada, et niiskus läbi lagede villa sisse ei jõuakski. Mida selleks kasutada?
Kas mingi tavspärane kile/aurutõkkepaber või võiks kasutada hoopis suletud pooridega PUR vahtu?
Või oleks PUR, kui sünteetiline materjal, samas ka kile, absoluutselt vastunäidustatud?
Mõte siis panna mingi kiht PUR vahtu, mis toimiks nii aurutõkke kui soojustuskihina ning selle peale veel mingis paksuses isoveri või tselluvilla puistena.
Loomulikult ei pärine kogu niiskus sugugi ainult siseruumidest vaid ka välisõhust. Seni kuni pööningul on natuke soojem tõuseb seal veeauru sisaldus ning kondenseerumine tekib ikkagi pleki pinnal. Hea soojustus peaks võimaldama viia pööningu soojenemise miinimumini.