http://www.meiekodu.ee/index.php?acid=2 ... cle_id=387
Soojussääst ja elamu ventilatsioon
Soojusenergia hinna kallinemine sunnib nõukogudeaegsete elamute korteriühistuid soojuse säästmisele, mõnel juhul ka odavama soojusallika otsingule. Hetkel võib elektriga kütmise hind olla mõnel pool tsentraalsest soojusvõrgust saadavast soodsam, kuid ei soovitaks otsustada elektrikütte (sh soojuspumbad) kasuks.
Soojuse säästmisele ei ole alternatiivi. Kas teha seda täismahus või valida ainult hetkel tasuvamad variandid? Kas elamu renoveerimisel saavutatakse alati väljareklaamitud soojussääst (kuni 45%)? Neis küsimustes on ühistutele abiks energiaaudiitorid, kes pakuvad välja säästumeetmete paketid ning nende orienteeruvad maksumused.
Üldjuhul sisaldavad paketid koos hoonete välispiirete lisasoojustamisega ka küttesüsteemi osalist või täieliku uuendamist. Kui seda paketis ei ole, siis võib oodata soojustamise säästumeetmete protsendi arvutusel liialdusi. Sageli hinnatakse üle ka küttesüsteemi uuendamisest tekkivat soojussäästu, sest ei arvestata sellega, et osa võimalikust energiasäästust kulub seni alaköetud või alaventileeritud korterite lisakütteks.
Sageli püütakse KÜ-s mugavamalt ja näiliselt soodsalt läbi saada, usaldades lisasoojustamisega ja küttesüsteemide rekonstrueerimisega tegelevad firmasid ning tulemus ei vasta oodatule.
Murelikuks teeb viimasel ajal levima hakanud välisseinte osaline lisasoojustamine küttesüsteemi uuendamata. Soojustatakse ainult hoone väljaulatav seinaosa, jättes soojustamata rõdude ja lodžade tagused seinad. Selline osaline soojustamine ei võimalda olemasolevas küttesüsteemis küttevee temperatuurigraafiku alandamist vajalikus mahus ning suur osa loodetud säästust jääb saamata. Sellisel lisasoojustamisel oleks mõtet vaid siis, kui plaanitakse lähiajal rõdud või lodžad koos vajaliku soojustusega kinni ehitada.
Elamu kütteks kuluva soojusenergia kogus sõltub elamu ventilatsioonist, sest elamu ventileerimiseks võetav välisõhk tuleb soojendada küttesüsteemi abil toaõhu temperatuurini. Korterelamute ventilatsiooni ning selle kaasnevaid probleeme on energiaauditites käsitletud vähe. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et korterelamute loomulikul ventilatsioonil töötavate ventilatsioonisüsteemide töö efektiivsus pidevalt muutub. Samas on korterite õhuvahetuse mõõtmine töömahukas ja tihtipeale mõttetu tegevus, sest puuduvad sobivad lahendused ventilatsiooni soojussäästlikuks muutmiseks.
Ventilatsiooniõhu soojendamiseks vajatav energiakogus on suur ning selle iseloomustamiseks sobib kõige paremini elamu küttebilanss. Pärast elamu välispiirete lisasoojustamist muutub ventilatsiooni osa soojusbilansis määravaks. Juuresoleval graafikul on esitatud küttebilansid Mustamäe 5-korruselise paneelelamule enne ja pärast hoone välispiirete lisasoojustamist ning akende vahetust.
NB !
Soojusbilansside koostamisel saab suhteliselt täpselt arvutada soojakadusid läbi välispiirete, võttes aluseks seinas olevate materjalide kihtide paksused ja soojustehnilised näitajad. Ventilatsiooniks tarbitava energiakulu arvestus on rohkem teoreetiline ja võib tegelikkusest erineda sõltuvat ventilatsioonisüsteemi ja küttesüsteemi toimimisest ning inimfaktorist.
Ventilatsiooniõhu soojendamiseks kulub vaadeldava elamutüübi korral enne hoone lisasoojustamist ca 30 % kütteks vajatavast energiast ning pärast seda 47 %. Küttebilansside koostamisel on arvestatud eluruumide 0,5 kordse õhuvahetusega, mis on ca 65 % normist. Võttes aluseks normikohase õhuvahetuse, suureneb ventilatsiooni osa küttebilansis veelgi.
Ventilatsiooni normid.
Vastavalt normidele on WC-st vajalik väljatõmme 10 l/s ( 36 m³/h) , vannitoast 15 l/s ning köögist 20 l/s (kui pliidi kohal on äratõmme). Eluruumides on normeeritud välisõhu kogus 1 m² põrandapinna kohta, mis elutoas peaks olema vähemalt 0,5 l/s ning magamistoas 0,7 l/s. Arvestades ruumi kõrgusega 2,5 m, on seega elutoas vajalik 0,7 kordne ja magamistoas ühekordne õhuvahetus tunnis.
Küttebilansis arvesse võetud normist väiksem nn optimaalne (65%) õhuvahetus on põhjendatud tulenevalt hoonetes tarbitud soojusenergia analüüsist. Samuti lubab ventilatsiooni norm eelpooltoodust väiksemat õhuvahetust juhul, kui ruumi ei kasutada sihtotstarbeliselt st ruumidesse eralduv saasteainete (sh niiskus, inimeste ja loomade ainevahetusest tingitud saastained) kogused on tunduvalt väiksemad arvutuslikust. Näiteks võib väiksemat õhuvahetust kasutada, kui suures korteris viibib kuni kaks inimest Kui kööki ei kasutata, on selle pidev normikohane (20 l/s) ventileerimine otsene soojuse raiskamine, sest antud koguse välisõhu ülessoojendamiseks küttesüsteemi abil kulutatakse välisõhu temperatuuril 0°C ca 500 W. Temperatuuril – 22°C on kulutus kahekordne.
Korterite ventilatsiooni tööpõhimõte:
välisõhk juhitakse tubadesse põhiliselt läbi akende ventilatsioonipilude (ebatiheduste) või spetsiaalsete välisseina puuritud välisõhu kanalite.
õhu eemaldamine korterist toimub nn „mustade” ruumide (WC, vannitoad, köök) väljatõmmete kaudu. Eelpoolmainitud ruumide ventileerimisel on lubatud kasutada siirdõhku, st tubades osaliselt saastunud õhku.
Korteri normikohane õhuvahetus on 90 m³/h (ilma köögita). Korteris 2 ventilatsioonilõõri. Korteri tegelik keskmine õhuvahetus (optimaalne) on 60 m³/h.
Normidekohane ventilatsioon on elamus (v.a 5 korrus) tagatud juhul, kui välisõhu temperatuur on alla – 20°C, optimaalne ventilatsioon (soojussäästlik) on tagatud välisõhu temperatuuril – 6°C (3. korrusel) ning – 2°C juures ka 2. korrusel.
Loomuliku ventilatsiooniga elamutes on väga vähe kortereid, kus see vastaks normidele kevad-sügisesel kütteperioodil välisõhu temperatuuril vahemikus 5 – 12°C. Kõige halvemini on ventileeritud elamu kaks ülemist korrust, mistõttu seal tuleks paigaldada ventilaatorid ventilatsioonilõõride ette.
Korterites toimiva tegeliku õhuvahetuse suuruse määramine on keerukas ning tihtipeale ka mõttetu, sest mõõtmistulemused sõltuvad:
välis- ja ruumiõhu temperatuurist
korteri paiknemisest elamus (ventilatsioonikanali kõrgusest)
välisõhu juurdevoolust (sh tuule suunast ja selle kiirusest, akende tihedus jne)
korteri planeeringust
inimeste tegevusest (akende avamine, ventilatsiooniavade sulgemine jne)
Lisaks sellele puuduvad ventilatsiooni korrastamiseks vaadeldavates elamutes vastuvõetavad lahendused, mis oleks soojussäästlikud ja hinnalt vastuvõetavad.
Kokkuvõtteks
Kõige lihtsamaks ja tähtsamaks soojussäästu meetmeks on elamu optimaalne ventileerimine. Õhuvahetus nõukogudeaegsetes elamutes käib loomuliku ventilatsiooniga, mis toimib ebastabiilselt. Enamus kortereid on kas ala- või üleventileeritud olenevalt välisõhu temperatuurist ja asukohast elamus. Korterite ventileerimisel tuleks kasutada optimaalseid õhukoguseid, mis on normikohasest väiksemad. Kui korterit ei kasutata, võiks see olla vahemikus 10 – 30 % sõltuvalt korteri saasteallikatest.
Soojuse säästmine elamu ventileerimisel eeldab sageli küttesüsteemi osalist või täielikku uuendamist. Kui küttekehade võimsus ei ole reguleeritav, siis lastakse üleliigne soojus aknast välja.
Lõpetuseks veidi mõtlemisainet: kui toatemperatuuri tõstmine (välisõhu temperatuuril 0°C) ühe kraadi võrra suurendab lisasoojustatud 5 korruselises elamus ruumi küttetarvet ca 5% siis korteri 1,5-kordsel üleventileerimisel, mida korteriomanik ei pruugi märgatagi, suureneb ruumi küttetarve ca 27%. Kui korter on 1,5 korda alaventileeritud, tekib 22 % soojussääst, mida võiks kasutada toatemperatuuri tõstmiseks ca 4°C võrra.
Alari Sarv
OÜ Kütteprojekt
sarved@hot.ee