euroopal kus ressursse endal napib ja suur osa tuleb sisse osta, on rohepööre üks vältimatuid poliitikaid üldse ka majanduse jätkusuutlikuse vaates. Tulebki viljeleda poliitikaid-mudeleid, mis panustavad vähem kulutama, olema säästvad, eelistama seeläbi lahendusi-tehnoloogiaid, mis sellele kaasa aitavad. Sest vastupidine olukord, kus endal ei ole, pead mastaapselt fossiile sisse ostma ja lootma, et suudad midagi väärindada nii, et see globaalselt on konkurentsis ja suudad sisseostetu kulud katta ja ise ka teenida.. see ei ole vähemriskantne mudel.
Lisaks globaalse kliimamuutuse vaates ei ela keegi oma isoleeritud mullis, et kui meil miski saastavalt toimib, siis meid ei koti need piirkonnad kus ei toimi. Suured globaalsed muutused mõjutavad kõiki, kui kuskil on põuad-näljad, üleujutused ja toimuvad rahvasteränded, pinged sõjalised konfliktid - jõuab see ka nendeni kes justkui "on puutumatud".
Jah võib panna tuima ja ehitada müüre&aedu ja seletada kõike imelise "ränderündena" ning panustamine "kaitseinvesteeringutesse" on selle lahenduseks. Ajalooline klassika, piisab hädaliste dehumaniseerimisest ja enda "kaitse" sildi all tappa maha need kes meie elu-olu kõigutavad. Ent ka see võib osutuda lühikeseks vaateks, kus varsti ilmub keegi kõvem hädaline kes notib meid maha, sest vajab meie elupaiku ja ressursse mida me igavesti kõigi-kõige eest kaitsta ei tarvitse suuta.
Rohepoliitikad, isegi ekstreemsed võib olla ise hädalahendus, kontrollitud kaos, alternatiiviks kontrollimatule kaosele. Üritada läbi kokkulepete, kontrollitud lahendustega seista vastu eesootavatele väljakutsetele.
Aga jah, kaos kipub võitma, kus kultuurne lähenemine on liiga keeruline, kulukas, arusaamatu, kergem on kui on lihtne, arusaadav ehk taandada ürgsele ühele nuiaga mehele, kes kehtestab lõpuks lihtsalt ja arusaadavalt..
Minu nägemuses Eesti kus kliimamõjud on (veel) leebed, mis mõistagi seletaks siinset ignorantsust rohepoliitiktate&tehnoloogiate järele, ei ole me üheski mõõtmes positsioonis, kus me suudaks end mistahes osas kehtestada ka saastavate tehnoloogiate või majandamisega. Võime reostada ja panna põlevkivikorstnad tossama tempos mida ei ole enne nähtud - ei lahenda see perspektiivis eesseisvaid probleeme vaid ainult süvendab neid, nii euroopa, kui maailm mastaabis ning see mõjutab lõpuks ka meid, mitte ainult positiivse majanduskasvu õitsenguga vaid ka negatiivselt.
Ma isegi ei näe mingit loogikat saastava majandamise juurde tagasipöördumises, kui saastava majandamise probleemistik on teada, ulatused mõjudega terve planeedi kliimale ja elukeskkondade pekki keeramisele taimestikule, elusloodusele nii maismaal kui vees, seda tempoga kus alles rahvastikurikkamad riigid võtavad hoogu saastava majandusmudeliga järgi võtta rikkama viiendiku riikidele, kes oma rikkuse on saavutanud saastava tööstuse&majandamisega.
Ehk kus juba ollakse ökokollapsi äärel, on ette mõõdetav&nähtav kus me suudame seda kõike kordistada - teldaskond ja end teemasse sisse süvenenud saavad kiiresti aru - ei ole samal kursil võimalik, planeedi ressursid, keskkond, kliima jne ei kanna välja üheski mõõtmes.
Aga ikka on kuskil seltskond oma mullis elajaid, kes suudavad seda eirata, kuulutata uhhuuks, et ikkagi kuidagi saab ka saastavalt hagu alla loopides, sest imeline "majandusloogikad" ja "strateegia" arvutused näitavad, et isegi rikkaks saame.
Ei saa rikkaks, sest Eesti, euroopa, USA ega keegi ei ela ega toimeta omas mullis, kui Hiina, India, ka rahvarohke Aasia või Aafika ka end samasse heaolusse tõstavad, kus igas peres oma "õige" V8 fossiilipõletaja maja ees nurrumas - see kordistab kõige põletamist mida me seni põletanud oleme..
Kus otsast mistahes arvutus või strateegias rikkus või majandamine paistab..
Aga võibolla ongi inimesele omane toimetada nii, kus ka kõige "kõvemal" või "ohmumal" peab isiklikult valus ja tukid silme ees põlema, et aru saaks, et vist ei vea välja, ja järsku kõigil on suur rahunemine, otsimine teid kuidas saaks ehk rahumeelselmalt, teisiti.. nii nagu suurte taplemiste järel sh ka I ja IIms kus ka võitjad või tegelikult formaalsed "võitjad" möönavad, kuidas ei tahaks oma "võitu" korrata vaid tuleks pingutada maailma ja korralduse suunas kus puuduks vajadus korrata.
Ent see võib olla soovmõtlemine kus alati on riike, poliitkaid, poliitikuid kes arvavad, et me ei pea teistega arvestama, meie oleme jõud ja meie kujundame maailma oma äranägemisel (nt NATO laiendamine Venemaa huve&proteste arvestamata jm).