Kah õige, aga mitte ainult. Kõik sõltub sõnade tähenduse lahtimõtestamisest.
Minu uurimuse lühivaade:
Kamber (köök) oli Eesti talumaja suur soe elutuba kus oli suur laud mille taga söödi ja tehti peenemaid toiminguid, oli perenaise ketrusvokk ja peremehe puutööpink ja laste koikud/mängumaa ning ka pliit kütmiseks ja toidutegemiseks. Ehk kus pere veetis talvel enamuse ajast ja tegeles ühiselt. Toidutagavara hoiti sahvris ja aidas. Eraldi olid loomasöögiköök ja suveköök jne.
"Mõisa köök" oli ruum kus teenijad tegelesid toiduvalmistamisega ja kust teenijad tõid härraste ruumidesse valmis toidu (vaata ka ETVlt dokfilm "Inglise köögi ajalugu" ja mõisaarhitektuuri).
Ka eelmise vabariigi aegses korralikus uhkes eramus (meil, venes, euroopas) oli köögi kõrval teenija elutuba ning teenija tõi söögi eraldi kasutatavasse söögituppa kuhu pererahvas muul ajal ei läinud.
Mõiste "kööktuba" tekkis tööstuse arenguga kui hakati ehitama tööliste üürimaju, pisikeste "söögivalmistamise võimalusega" ühetoaliste korteritega, kus ööbisid mujalt tulnud töölised ja mis ei olnud ettenähtud pikemaks pereeluks (kuigi elati neis ka pikemalt).
Tasub võrrelda linnade tööliselamute ja kõrgema sokliga "Inseseri elamute" ruumijaotust, kus viimastes olid suuremad korterid, kõrgemad laed ja teenijatoad köögi kõrval.
Teleka/filmide vaatamiseks ehitab jõukas tänapäeval eraldi ruumi, sobivate akustiliste mõõtmetega (seisulainete vältimiseks näit. 2,5x3,3x4,5m) ja seda ei saaks nimetada "suureks toaks".
Eramusse ebaotstarbeka pinnakasutusega "kööktoa" planeerimine on küsitava ruumiplaneeringu tulemus.
Kui pereliikme hobi on kapsa-, seene- või süldikeetmine, siis peaks "kööki" võtma kui hobiruumi ja lähenema teemale vajaduspõhiselt. (võrdluseks: suveköök, suitsuahi, jne.)
Ehk nimi tuba ei riku, kui kõik algselt planeeritud tegevused ja asjad sellesse tuppa äramahuvad.
Milles tegelikult jääks veidi kahtlevale seisukohale, sest liiva oli vaja ehitajatel peale riiklike objektide ka eraobjektidel.