Külaline kirjutas:Leevi kirjutas:
Aga raamatud on kõigest raamatud, tõeline õpetus saadakse meistrilt.
Millise meistri poole Sa oled pöördunud Soomes, Rootsis, Saksas, et endale selgeks teha seda, mille üle Sa vaidled?
Tänud vastuse eest
Külaline kirjutas:ma mõtlen selle põhikütte ja . . . osas
Tänan küsimast.
Võrreldes kirjasõnale rajanevat väljaõpet meistri poolt vahendatuga pidasin silmas seda, et siiani ei ole mul õnnestunud käes hoida ainsatki raamatut, mille kohta võiksin öelda, et selle kaante vahele on mahutatud kõik, mille sain õpiaastate jooksul oma peamise õpetajaga koos töötades. Kahtlen, kas nii põhjaliku teost kunagi kirjutataksegi. Eesti keeles vast kindlasti mitte.
Mis puudutab minu kokkupuuteid teiste mainitud riikide ahjumeistritega, siis oman häid kontakte alal kogenud tegijatega Soomes ja Venemaal. Ülejäänud maade osas ammutan jõudumööda teadmisi inimeste vahendusel, kes nende riikide ahjunduse minevikku ja tänapäeva väga hästi tunnevad.
Rääkides ahjude kasutamisest põhi- või lisaküttekehana, mainiksin esmalt, et Soome näitajad selles vallas ei erine oluliselt arenenud Euroopa riikide keskmisest. Nt nii põhjanaabrite juures kui Saksamaa vanades liidumaades on väikemajade puhul ahikütte osakaal peamise soojusallikana nii 15-20%. Vähemarenenud, uutes liidumaades ehk siis endise Saksa DV aladel, on vastav näitaja koguni 60%. Täpseid andmeid pole, aga usun, et ka Eestis võiks see % vähemalt 60-ne kanti jääda. Aga olgu need protsendid millised tahes, ühiseks jooneks on kõikjal ahkütte kui põhisoojusallika osatähtsuse jätkuv vähenemine. Eriti nähtav on see langus vähemarenenud aladel. Põhjustest, mis seda tingivad, tuleb allpool ka põgusalt juttu.
Liigun siiski esmalt ajas pisut tagasi ja üritan mõne lausega kirjeldada seda teekonda, mille konkreetselt on läbinud Soome jõudmaks ahikütte arengus sellesse punkti, kus täna ollakse.
20.saj. esimesel poolel oli ahiküte valitsevaks soojusallikaks, hiljem tulid kivisüsi ja koks. Keskkütte levikuga 40-ndatel aastatel hakkas ahikütte osatähtsus kiiresti vähenema. Ahjusid peeti sooja saamisel ebapraktiliseks ja liigselt ruumi nõudvaiks ning neid lammutati massiliselt. Viimane traditsioonilise kahhelahju tarvis arvestatavas koguses ahjupotte valmistanud tehas suleti seal aastal 1953. 60-ndatel aastatel läks ülemvõim väikeelamutes õlikütte kätte. Samal ajal algas ka elektrikütte levik, mis oli eriti hoogne 70-ndatel aastatel. Puu põletamine piirdus suuresti vaid avatud kaminas elava tule nautimisega. Kaminatubade ehitamisest sai moeasi ja luksuse näitaja. Tagasi vaadates võib öelda, et see oli Soomes ahikütte jaoks tõeline madalaeg.
Fossiilkütuste ja elektri hinna pidev tõus lõi aga soodsa pinnase ahikütte osalisele tagasitulekule. Arhitekt Heikki Hyytiäise poolt 1978. aastal elamumessi tarvis projekteeritud salvestav kamin andis maailmale mõiste kaminahi ning lisasooja, mis võimaldas vähendada õlile või elektrile kuluvaid summasid, kuna küttepuu oli viimastega võrreldes odavam. Kaminahju tormiline areng algas aga 90-ndatel, kui alustati selle ahjutüübi valmistamist tehasetoodanguna.
Põhjus, miks ahiküte naases valdavalt lisaküttena ja on sellena ka püsinud, ei ole sugugi selles, et ei suudeta ehitada ahjusid, mis oleks suutelised kütma kogu elamist. Vastupidi, viimase paari aastakümnega on ehitiste soojapidavus sedavõrd paranenud, et nt traditsiooniline kütmiseks mõeldud ahi oma 80 kraadise pinnatemperatuuriga neisse hästi ei sobigi. Ja siiski ei ole asi pelgalt küttevajaduses, mis lausa kordades vähenenud, lihtsalt kogu lähenemine elamu küttele on muutunud. Põhiküttena kasutatakse lahendusi, mis võimaldavad siseõhu temperatuuri kiiret ja ruumipõhist ning meelsasti ka automaatset reguleerimist. Seda võimaldavad nt elektriküte ja soojuspump. Ahi, mis seda süsteemi tõhusalt toetab, ehitatakse massiivne, madala pinnatemperatuuriga ja kaua ning pikalainelist soojust kiirgav. On ilmselt ütlematagi selge, et voodriga kaminahi sobib selleks otstarbeks ideaalselt. Ja see ideaalne on siis põhimõtteliselt olukord, kus ahi annab sooja maksimaalselt ulatuses, mis ei vaja regulatsiooni.
Toon siinkohal näiteks Tiileri tehase voodriga kaminahju. Need ahjud on projekteeritud nii, et nad rahuldavad tehase poolt lubatud köetava pinna soojavajaduse kogu ulatuses seitsme soojema kuu ajal aastas. Kütteperioodi viiel külmemal kuul tuleb siis midagi lisaks kasutada. Samas soovitatakse ahju regulaarseks kütmiseks kasutada just külmemal ajal ja ikka seetõttu, et siis on selle poolt toodetavat sooja ulatuses, mis ei vaja reguleerimist.
Mis puudtab mingile ahjule tehase poolt määratud küttekogust ja köetava pinna suurust, siis loomulikult kehtib see üksnes määratud tingimustes, milleks on konkreetsemalt ehitise vastavus kehtivatele normidele, soojustsalvestav sundventilatsioon, ahju õige asetus ruumis jne. Toon ära ka Soomes kehtivate ehitusnormidele vastava ehitise soojavajaduse, milleks on Lõuna-Soomes 60kWh ruutmeetri kohta aastas. Kesk-Soomes on vastav näitaja 70kWh ja Põhja-Soomes 90kWh. Ahju projekteerimisel on arvestatud Kesk-Soome küttevajadusega.
Ja olengi jõudnud selleni, mille alusel olen eelnevates postitustes väitnud, et eriti Eestis jääb voodriga kaminahi oma madala võimsuse tõttu põhikütteks lihtsalt nõrgaks. Maju, mille küttevajaduseks on 70kWh ruutmeetri kohta aastas ei ole üleliia palju Soomeski (nt aastal 2000 Soomes kehtinud normidele vastava maja küttevajadus oli 100kWh), saati siis Eestis. Priit Aun oma 2000. aastal kirjutatud teoses "Pottseparaamat" pakub keskmiseks küttevajaduseks Eestis 200 - 350kWh ruutmeetri kohta aastas. Aeg on edasi läinud, tänaseks on see vajadus ka meil tublisti vähenenud, jäädes suurusjärku 160 - 220kWh aastas, kuid ületab siiski kordades nt Tiileri tehase poolt aluseks võetud näitajad.
PS Huvilistele lugemiseks veel ilmselt tuntuim ja erialastes kirjutistes
enimviidatud Soomes tehtud laboratoorse uuringu kokkuvõte erinevate valmistajate kaminahjude kohta:
Tulisijan sekä lämmitys- ja ilmanvaihto- järjestelmien yhteiskäyttö
)
