Martin5 kirjutas: 31 Mär 2021, 15:38
Elan kortermajas. Väga kostub läbi liiklusmüra ja ka mööduvate inimeste jutt.
Äitah tänu eest, kuid tuleb minu poolt hävitav arvamus linnatingimustesse korteri ostnud inimeste mõttemaailmast.
Olen sündinud Pärnus, lõpetanud seal keskkooli, elanud idee järgi ideaalses piirkonnas ehk Rannapargi kõrval Lehe tänaval. Praeguseks on mu lapsepõlvekodu asemel Lehe hotell. Tol ajal fantastiline elukoht, staadion üle aia, rand paistas hooviväravast, oravad sõid peost pähkleid, sihvkasid, saia või mida iganes. Üks vigasid(või kas see oli ikka viga?) oli see, et akendest(veneaegsed) kostis müra läbi. Ah, et millist müra? Tööpäeviti kella 23-st ja nädalavahetustel peale 01 suletud restoranist "Rannahoone" koju minevate seltskondade sutsu valjem suhtlus. Kes sõimles, kes kes niisama mölises, kes laulis, mõni pidas viisi, mõni ei pidanud
). Ära harjunud suhtelise vaikusega, sai käidud TRÜ ettevalmistuskursustel ja ööbitud sugulase juures, kes elas Riia mnt raudteeviadukti kõrval. No ei saanud nendel nädalavahetustel magada, sest manööverdavate rongide kolksumine ei võimaldanud seda. Sugulane ei teadnud öösel manööverdavatest rongidest midagi, olevat ära harjunud ja manööverdavad rongid tema und ei seganud. Olgu, Tartus elamise etapp jäi vahele. Sattusin Tallinnasse. Sai seal elatud ca 20 aastat ja elamine raudteest 100m kaugusel. Võisin kella õigeks panna +/-15 minutit, sest igal öösel umbes kella 1-2 vahel sõitis majast mööda rong Vasalemmast ca 20-30-40 vagunitäie killustikuga. Ära harjusin, et maja öösiti värises ja hakkasin ärkama selle peale, et kas on juhtunud rongiõnnetus kui harjumuspärast värinat ei olnud.
Praegu elan juba 20+ aastat alevi servas ja väga tahaks minna elama maale, kus lähim naaber on ca 400m kaugusel ja temagi vahel on mets ehk teineteist ei näe ega kuule. Võib olla kunagi, kui ei olnud selliseid transpordivahenditite kättesaadavust nagu tänapäeval, mõtlesin teistmoodi. Praegu sõidan näiteks Tallinnas Meriväljal või Tabasalus asuvale objektile(60-70km), siis võtab see mul aega ca 1 tund ja kui kui näen vastassuunas olevaid liiklusummikuid Pirita teel või Tabasalu mäel, siis ma tõesti ei kadesta neid. Istuda iga päev vähemalt 2 tundi ummikutes selleks, et saada tööle ja õhtul koju, on mõtetult raisatud elu.
Oleks tore kui Martin5 natuke selgitaks natuke oma mõttemaailma, et mis on see vaev, mis sundis ostma korterit kuhugi suure liiklusintensiivsusega tänava äärde? Lihtsalt üldisest uudishimust korteriostja mõttemaailmast enne ja pärast korteri ostu. Kas enne korteriostu ei seistud tööpäeval maja ees ja vaadatud/kuulatud, et milline müra võib sealt tulla? Suure ostuhuvi korral oleks võinud ju paluda lubada müüjal või maakleril lubada viibida ostetavas korteris kasvõi pool päeva. Ja kui ei lubata, siis ...? Või käidi korterit vaatamas puhkepäeval, kui kõik oli vaikne? Ise nimetaks seda tegemata kodutööks.
Kokkuvõtteks, loll olid linna korterit ostes kui mõtlesid, et see korter on ööpäev läbi sama vaikne kui kusagil oma majas Alutaguse laantes, kus ainuke häiriv heli võib olla meeltesegaduses aknale toksiv tihane.
Ei kavatse hakata vabandama oma viimase arvamuse eest, kaeba või kohtusse, sest "Sõna on vaba"(Eesti Vabariigi president K.Kaljulaid)
