Toiduainetööstuses on plastile, mis toidu käitlemiseks või pakendamiseks-taaraks omad nõuded ja väljaarendatud plastid. Isegi puhtavee joogiveetorustikel on omad nõuded ja iga aiakastmisvoolik tegelikkuses nõuete järgi joogiveetorustikuks ei sobi, sama ka valdava osa veeautomaatidega, mida rahvas omale vee majjasaamiseks kasutab, paberite järgi ei ole joogiveesüsteemides kasutamiseks mõeldud.
See kõik aga ei tähenda, et ei saaks kasutada ja ei kasutataks, mõnel juhul on küsimus ainult sertifitseerimises, kus tootja ei ole toodet sertifitseerinud joogi ja toidu jaoks aga see ei tähenda ilmtingimata, et toode oleks selles vallas (elu)ohtlik.
Muidu plastide üleüldine häda on nende reageerimine ja osakeste eraldumine, kuskil mikroplasti artiklis keegi meie enda teadlasetädi mainis, kuidas laborinõuetele vastavad anumad (nt reostusproovide võtmiseks) maksavad rohkem, kui aastakümneid kasutatud klaasanumad - põhjuseks sama häda, kus laborianumad peavad olema keemia jm kindlad, et ei eritaks anumast ühendeid proovidesse, lahustesse.
Eraldi teema on, kas eralduvad ühendid on kahjulikud ja kui on, siis mis mõjuga, üks artikkel väitis, kuidas keskmine inimene aasta jooksul sööb pangakaardijagu mikroplasti omale sisse.
Vaatamata sellele keskmine eluiga ja tervelt elatud aastad statistikas endiselt pikenevad. Võimalik, et 99.x% sissesöödud mikorplastist väljub samal kujul ja sellel suuri kahjulikke mõjusid ei suudeta tuvastada.
Samas paljude plastide kahjulikkus ajas väheneb nn "uue auto lõhn", kus värsked plastid-materjalid eraldavad intensiivselt osakesi, ajapikku osakeste eraldumine aina väheneb, kuni lõpuks polegi midagi eralduda - järelikult ka võimalik kahjulik mõju väheneb või isegi lakkab.
Foorum jälgib inimkatseid huviga, kui aastapärast teemaalgataja postitused segaseks, hõredaks, väetiks jäävad, või sootuks lakkavad - ei tasu tema õunapressiehituskunsti järgida
Köögi tasapinnad tehakse epo vaigust ja väga moodne, nendel lõigatakse-hakitakse toiduaineid, umbsed mootorrattakiivrid tehakse fiiberkangast epovaiguga, põrandad, ka lasteasutuste omad, tehakse epovaigust. ega sa ei taha öelda, et lapsed käivad kogu aeg püstipäi ega kuku kunagi, ei laku mänguhoos põrandat jne. Pärnakate purustajakolu on tehtud alumiiniumist ja idee järgi alumiinium ja happeline õunapudru ei tohiks olla just kõikse õigem kombo. Keegi pole neid ära keelanud. Pärnakate pressi vaheplaadid on lainelisest plastikust ja kasutuses tänapäevalgi. Kas 40-50 aastat tagasi oli plastiku toiduohutus samal tasemel tänapäevaga? Kui ei, siis miks neid ei ole siiani keelatud? Või klaasplastikust paadid. Ega sa ei taha väita, et kunagipole pannud võileiba paadi äärele? Või klaasplastikust valamud. Ega nendes ei ole kunagi kooritud kartuleid või porgandeid või pestud õunu ja siis mõneks hetkeks jäetud need jäetud kraanikaussi nõrguma? Oeh, neid näiteid on hulgim.