Raha jaotus elektrotehnikavidinate kaubanduses on umbes järgmine:
Maaletooja maksab tootvale tehasele 100. Siis kehtestab hinnakirja, kus hind on 200.
Edasimüüjale annab maletooja 30-40% alla - st müüb välja 140-120ga - teenides ise marginaali 40/140-20/120 ehk 28,6% - 16,7%.
Edasimüüja pakub kümnete maaletoojate tuhandeid tooteid, seega ta ei vaeva ennast omaette hinnakirja väljatöötamisega, vaid kasutab kasutab aja ja kulude kokkuhoiu mõttes sama hinnakirja, millest ta pidevale ostjale - installifirmale näiteks annab 10 %- 15% alet alati, ehk müüb siis 180-170 - ga. See teeb tema müügimarginaliks 40/180 = 22 % kuni 50/170 = 29 %.
Suuremate koguste ja suuremate projektide puhul annab edasimüüja algul midagi oma marginaali arvelt veel alla, siis küsib vajadusel ka maaletoojalt lisaallahindlust ja väga suurte projektide puhul minnakse lisaallahindluse küsimisega välja tehaseni.
Eesti projektid pole kunagi nii suured, et need tehast kasumi seisukohalt tõsiselt huvitaksid, aga moepärast ja eeskätt turuosa hoidmiseks sealt midagi vahel ka saab alla.
Samas on tehas eluliselt huvitatud, et sellise väikese turu hinnatase ei oleks madalam kui kõrvalasuva suure turu oma - vastasel korral hakkab materjal sinna imbuma ja kutsub esile sealsete edasimüüjate nurina ning hinnalanguse tervel sellel suurel turul, mis aga on tootjatehase mahtude seisukohast juba olulise tähtsusega...
Teema tekitanud videovalveseadmed ei klassfitseeru suurte mahtudega installatsioonimaterjalide hulka - seega seal ilmselt ei ole sellist kaheastmelist müügiketti - seega ei oska ma seda päris täpselt kommenteerida. Kui oleks - siis tunduks see uue turuletulijana, kes tahab otse müües algul miskit turuosa endale haaarata, näitamaks potentsiaalsetele edasimüüjatele, et tema kaubale on nõudlus ja need võiks oma nomeklatuuri võtta...
Kas see skeem selles konkreetses turusegmendis toimib, ei oska kommenteerida.
