madis64 kirjutas:
Ehk viitsid rahvavalgustuslikus kontekstis paari sõnaga selgitada, mida need T1 ja T2 tähendavad?..
T1 lahendab (suunab maasse) pikse otsesisselöögi vooluimpulsi elektritoite sisenemispunktis hoone elektripaigaldises (enamasti on selleks hoone peakilp) ja piirab võimalikud tekkida võivad impulssliigpinged enda järel max 4 kV-ni.
T2 piirikud lahendavad T1 piirikust järelejäänud ja paigaldisse edasisuundunud vooluimpulsi (või paigaldises eneses tekkinud kommutatsioonidest tingitud vooluimpulsside) energiat veel kord ning piiravad võimalikke liigpingeid enese järel max. 2,5 kV-ni.
T3 piirik on viimane kaitseaste (peenkaitse) mis paigaldatakse tundliku elektriseadme toitejuhile seadmele võimalikult lähedale.
Maailmas on minu arusaamise põhjal aja jooksul lähenetud madalpingepaigaldistes liigpingete vastu kaitsmisele erineval viisil.
Prantslaste/itaallaste lähenemine oli see, et mida kallimad seadmed, seda võimsamaid varistore paigaldada. USA-s aretati mingeid kentsakaid ja keerulisi jurakaid vahetult kaitstava seadme ette. Sakslased töötasid välja ja sätestasid oma VDE standardis mitmeastmelise liigpingekaitsmete süsteemi. Tähistasid neid klasse tähtedega A, B C, D.
90-ndate alguses, kui lääne elektrividinad hakkasid Eestisse jõudma, sattus mitme firma (Hager, OBO, ABB-Stotz-Kontakt, Dehn&Söhne, Phoenix-Contact, jne ) toodete kaudu siia saksa seadmeid, sestap said tuntuks ka A,B, C ja D klassi liigpingepiirikud. Legrand ja Schneider esindasid prantsusepärast lähenemist asjale.
Tollal ühtne rahvusvaheline IEC ja ka EN standard puudus.
Kuskil 90-ndate lõpus suudeti need rahvusvahelised standardid kokku leppida ja aluseks sai sakslaste mitmeastmeline liigpingekaitse. Hoonete madalpingepaigaldiste liigpingekaitse on kolmeastmeline ja vastavaid liigpingepiirikuid (tüüp 1, 2 ja 3 ) tähistatakse tähistega T1, T2, T3 mis on piirikul kujutatud musta neljakandilise ruudu sees. Laias laastus vastasid need saksa standardi klassidele B, C ja D (klass A - madalpinge õhuliini masti paigaldatavad piirikud- jäeti selles standardist välja, võib-olla seetõttu, et need ei puutu otseselt hoone elektripaigaldisse ja nende otstarbekus üleüldse on muuhulgas küsitav (vt emeriitprofessor E. Ristheina broshüür Madalpingepaigaldiste liigpingekaitse, EETELTeaberaamat 7 , Liigpingekaitse).
Need piirikute klasside põhjal nõutavad piirikute tehnilised andmed olid kooskõlas piksekaitsestandardi piksekaitseklasside, piksekaitsetsoonide ning nendes tsoonides kasutatavate elektriseadmete liigpingeklassidele esitatavate nõuetega.
Seega siis: T1 piirik (vanas VDE standardis B klassi piirik) paigaldatakse piksekaitsetsoonide 0 ja I piirile, ehk siis kohta, kus elektritoide siseneb pikse otsesisselöögi eest kaitsmata tsoonist, otsesisselöögi eest kaitstud tsooni, ehk lihtsamalt öeldes õuest hoonesse. See piirik peab olema võimeline suunama endast läbi maasse pikse otsesisselöögi suure energiaga vooluimpulsi (tinglik lainekuju 10/350 mikrosek.) ja (standardi esimeses variandis) tagama, et jääkpinged piiriku järel ei ületaks 4 kV. See oli vastavuses III liigpingeklassi elektriseadmete liigpingetaluvuse nõudega (Uimp samuti 4 kV). Ideaalne paigalduskoht T1 piirikule on toiteliini sisenemispunkt hoonesse, enamasti paigaldatakse siiski hoone peakilpi.
Korralike T1 piirikute puhul oli ja on konstruktsiooniliselt enamasti tegemist sädevahemikega. Need on võimelised lahendama võimsaid piksevooluimpulsse, puuduseks oli vanasti väga kõrge rakendumispinge ja järelvoolu madal lahutusvõime.
Piksekaitsetsoonide I ja II piirile nõutakse T2 piirikuid (vana VDE - C klass) mis pidid taluma lühemaid (vähem võimsamaid) vooluimpulsse (kujuga 8/20) ja piirama võimalikke liigpingeid enese järel vähemalt 2,5 kV-ni (vastab II liigpingekategooria seadmete impulsspingetaluvusele). T2 piirikud paigaldatakse seega jaotuskilpi, millest väljuvad juba tavaelektriseadmete toitekaablid. T2 piirikuteks on enamasti varistorid.
Tundlike elektriseadmete ette, piksekaitsetsoonide II ja III piirile, tuleb omakorda paigaldada T3 (vana klass D) piirikud, mis piiravad võimalikud liigpinged vähemalt 1,5 kV-ni. T3 piirikutes on enamasti varistorid, mis võivad olla sageli kombineeritud lisaks mitmesuguse muu elektroonikaga. Tuleb tähele panna, et piksekaitsestandard mainib tsoon III juures ka varjestamist, seega T3 piirik peaks loogiliselt paiknema varjestatud tsooni piiril, ehk näiteks seadme metallkesta või varjestatud ruumi varjestuse juures või peaks piirikust tundliku tarbijani minema vähemalt varjestatud toitekaabel..
.
Suures ehitises oli eelpooltoodud põhimõtete järgimine võimalik, väiksemates aga toideti tihti peakilbist otse ka II liigpingekategooria seadmeid, seega tuli sellesse peakilpi paigaldada justkui mõlemad - nii T1 kui ka T2 piirikud. Vanasti ei olnud see lihtne, sest nende piirikute omavaheline kaugus piki kaablit pidi olema u min 10 m, sest vastasel korral T2 piirikute rakendumine madalamal pingel kutsus esile kogu pikselöögi energia lahendumise sellel nõrgemal piirikul ja tulemuseks oli selle piiriku mahapõlemine ilma, et T1 üldse oleks reageerima hakanud - vt video:
https://www.youtube.com/watch?v=Li-AZn5H_IQ
Selle vältimiseks toodeti spetsiaalseid drosseleid, mis tuli paigaldada T1 ja T2 piirkute vahele, kuid nende nimivool oli väike ja hind sealjuures kõrge.
Olukord paranes, kui T1 piirikute tehnoloogia arenes ja nende rakendumispinge toodi allapoole. Kuskil 5-7 (?) aastat tagasi kehtestati T1 piirikutele uues standardis nõuded, et nad peavad liigpinged maha lõikama juba 2,5 kV-ni. See madalam jääkpinge võimaldas hakata paigaldama ka T1 ning T2 piirikuid suhteliselt teineteise lähedale - kohati lausa kõrvuti ja mitmed tootjad hakkasid tootma variante, kus need paigutati samale alusele (näit. see :
https://www.youtube.com/watch?v=quvvOvKsYgA ) või lausa samasse kesta (
https://www.youtube.com/watch?v=E-aaNOF ... GQInpdTs7c ).
Samas on tähistus T1+2 standardiväline (nagu ei tundnud klassi B+C ka vana VDE standard) seega on selle tähistusega seoses palju hämamist ja on tarbija enese asi kindlaks teha, kas sellise märgistusega toote puhul on tegemist ühe (kahe erineva klassi katsetuse läbinud) või kahe erineva - kuid samasse kesta paigaldatud piirikuga. Minuarust peaks eelistama viimast varianti, sest tegemist on sel juhul ikkagi kaheastmelise kaitsesüsteemiga. Esimesel juhul aga tagasiminekuga vana prantslaste lähenemise juurde, et paneme aga võimsamaid varistore (varistorid lõikavad küll vooluimpulsi tipu maha, kuid erinevalt sädemikest ei lõika nad pikka impulssi lühikeseks)
Viimases standardis esitati ka nõue, et sädemikpiirikute järelvoolu lahutusvõime peab olema piisav (ületama arvutulikku lühisvoolu piirikute paigalduskohas) ning vist ka soovitus T2 piirikute kordamiseks hiljemalt 30 m järel.
madis64 kirjutas:
Igal juhul peaks sellise kaitsme kasutamisel kilbi juures ka nende varukomplekt leiduma ?
Kui kõik kolm astet on korralikult omavahel koordineeritud, siis ei tule piirikute läbipõlemist eriti tihti ette.
Pealegi ei katkesta see piirik elektritoidet, seega toite jätkumiseks ei ole varukomplekt otseselt vajalik.
Ettevaatus ei tee kunagi paha, samas varukomplekte ostetakse harva ja nendele konkurentsist tingitud hinnasurve puudub - võib juhtuda, et kiireim lahendus on osta täiega sama tüüpi piirik tervikuna ja tõsta siis pistikelement ümber.
dumbuser kirjutas:Taastub jah, kui läbiv energia teda maha ei põleta. Kui laks otse käib siis üldiselt ikkagi põleb ära.
Ära põleb see teemaalgataja poolt viidatud vidin siiis, kui otselaksu vastast seadet pole ettepoole pandud.
dumbuser kirjutas:Aga väiksema või väga lühiajalise ülepinge puhul "ülendatakse" ta pooljuhist juhiks. Tekkiv lühisvool on piisav, et rakenduks kaitsemehhanism (enamasti mingi liigvoolukaitse või sular) ja lülitaks kogu ahela pingetuks.
Jah, nii juhtus vanasti, kui sädemikpiirikute järelvoolu lahutusvõime polnud piisav.
Tänapäeval ei tohiks sädemikpiirikuid selliselt valida. (Selgusetu on aga kuidas kaitsta peakilpe, mille arvutuslik lühisvool on üle 50 kA.)
Varistorpiirikute rakendumine on üldjuhul nii lühiajaline, et selle lühise peale kaitseautomaat ega sulavkaitse ei jõua reageerida. Siin mõõdetakse aega mikrosekundites, nende reageerimist millisekundites..
(muidugi veel üks põhjus, et T1 piirik oleks sädemikpiirik, sest see lõikab eelnevalt pika (10/350) impulsi lühikeseks (8/20) impulsiks.
madis64 kirjutas:
Sellisel juhul oleks ta loogiline asukoht ahelas peakaitsme ja arvesti vahel?
Jah - arvesti kaitsmise seisukohast oleks see õige, kuid see koht kuulub enamasti elektrivõrgule.
Vanasti vältisid nad piirikute kasutamist sellega, et esitasid arvestitele väga kõrged impulsspingetaluvuse nõuded. Huvitav - palju on nende uute kaugloetavate Uimp ?
Kuid hoone elektripaigaldise omaniku seisukohast pole see õige juhul, kui arvesti on hoonest eemal.
T1 piirik tuleb panna hoone elektrisisendisse- maapinna potentsiaal eemal tänaval mitmekümne meetri kaugusel võib pikselöögi korral maja maanduse potentsiaalist tunduvalt erineda.
madis64 kirjutas:kasutajapuudub kirjutas:Infoks veel, et varistor muutub peale pingetaseme alanemist uuesti takistiks, seega tagavara panuseid ilmtingimata vaja pole.
Edu
Ja taastub ka peale välgulöögi neutraliseerimist ?
Välgulööke on väga erineva tugevusega. Piiriku näitajad tuleb valida vastavalt sellele, kui tugevad välguvoolud on "tellitud".
Ehk teisiti - kui väline piksekaitsevärk - vardad, allaviigud ja maandused on valitud vastavalt näiteks IV piksekaitsekategooria (madalaima võimaliku) nõuetele, siis kestavad need kuni 100 kA välguvoolu. Sellest 100 kA võib standardi arvates elektrivõrku tagasi lüüa umbes pool ja kolmefaasilises TN-C juhistikus jaguneks see 50 kA siis 4 juhi vahel, ehk 12,5 kA pooluse kohta. Sestap polnud erilist mõtet näiteks OBO poolt vanasti pakutavatel Iimp=8 kA piirikutel. Näitajat tuli tõsta vähemalt 12,5 kA-ni.
Kui sellisesse paigaldisse lööb 200 kA, siis ei kesta aga juba ka vardad ja allaviigud ning piiriku näitajatel pole enam tähtsust.. Siis oleks ka need tulnud ehitada vastavalt I kategooria nõuetele.
Tegelikult jääb enamik (üle 50 %) välgulööke väidetavalt alla 40 kA, seega parem nõrk piirik kui üldse mitte midagi... Veel parem muidugi võimsam piirik.
peps7 kirjutas:Milline see T1 on ja kas seda võib näiteks korrusmajas oma kilbis peale voolumõõtjat ja enne seda T2 paigaldada.
Kus see "oma kilp" on?
T1 lahendab ära võimsa välgu otsesisselöögivooluimpulsi, T2 sellest eelmisest järelejäänud vooluimpulsi.
Kui lähedale T1 ja T2 teineteisele võib paigutada, seda tuleb vaadata konkreetse tootja juhistest. Erinevate tootjate T1 ja T2 on mõistlik paigaldada teineteisele mitte lähemale, kui 10 meetrit piki kaablit.
Liigpingekaitse rusikareegel - esimene piirik (T1) hoone elektrisisendisse, viimane piirik - võimalikult kaitstava seadme lähedusse.
Kõigi kaitseastmete panemine kokku ühte peakilpi toob kaasa selle, et viimase piiriku ja kaitstava seadme vahel on pikad varjestamata kaablid, kus omakorda võidakse indutseerida vooluimpulsse ja lõpptulemusena saavad seadmed korteris ikkagi kahjustada...
Kui see "oma kilp" on korrusekilp - no siis miks mitte - aga sa võiks ju ikka majale teene teha, ja nad kõik selle sinu paigaldatud T1 abil niigi palju ära kaitsta, kui see võimaldab... võimalik muidugi, et nad ei tea tahta ja ei luba sinul kah...