kyveltech kirjutas: ... Erinevus on näiteks lülitamises, ABB on neist näiteks kõige väiksema hoovaga ja kõige raskem puht füüsiliselt lülitada. ..............
Erinevus on neil ka klemmlati paigaldamisel. ABB'l läheb lihtsalt kohale kuna seal on igale automaadile mõeldud üks lapiku profiiliga lati osa ehk siis mugavam paigaldada. Moelleril on kahvel kujuga igale automaadile. GE puudub kogemus.
Asi mis veel võib mõnikord oluline olla on see, et kas latte saab panna üles ja alla. Tean et ABB ja Hager saab panna latti vaid ühtmoodi, alla, ......
Tagasi tulles lülitamisse, siis mulle isiklikult meeldib kui pehmelt saab lülitada ja hoob on suuremapoolne, saan oma paksude näppudega ka ligi:-P
......
Minuteada on lülitamise tugevus ette antud standardiga. Nimelt tööstusstandardis e. automaatide üldstandardis EVS-EN 60 947 on toodud ära minimalne jõud mida automaadi lülitamiseks vaja peab olema - ilmselt selleks, et vältida automaadi tahtmatut lülitamist tema juhuslikul riivamisel.
ABB-l oli eesmärk saada oma S200 seeria moodulautomaadid tolle üldstandardi nõuetele
täielikult vastama ja sellest vast siis ka tugevam vedru lülitusmehhanismil, viimane aga leiab samas kasutamist kõigis tema moodulautomaatides.
Tegelikult toodetakse valdavat enamust
moodulkaitselüliteid ju kasutamiseks kodutarbija paigaldises (standard EVS EN 60898) ja vahelduva eduga on tootjad vaid mõne 60947 standardi nõuded/näitajad oma toodete juures täitnud/katsetanud (näiteks enamasti I
cs,I
cu jms.). Kui tahta kindel olla, siis katalooge (eriti tõlgituid) ei maksa selles vastavusküsimuses eriti usaldada vaid küsida/otsida tuleks tootjafirma vastavustunnistusi. Need on tänapäeval sageli kodulehekülgedel olemas.
Selle lattide ühendamisega sama lugu - ABB S200 seeriatel saab minuteada latte samuti nii alla kui üles ühendada (sealjuures on latiklemm tagapool, et ei segaks hiljem kitsas kilbis järgmisele reale juhtmeid ettepoole ühendada) - iseasi on see, et teiste tavaliste kodutarbija moodulkaitselülititega konkureerimiseks tegi ABB mõnevõrra nuditud seeria SH200 kus seda eraldi latiklemmi ei ole ja soovitatakse latt koos juhtmetega sama klemmi alla ühendada. (Siinjuures on huvitav märkida, et ühel eelpool mainimata, kuid olulisel tootjal -
Merlin-Gerin'il - puudus eraldi latiklemm just esindusseeria moodulkaitselülititel, küll oli see tekitatud odavamale kodukasutuse automaadile
Domae).
Selle nuditud SH200 juures oli ABB-l vähemalt plaanis loobuda ka ühest teisest olulisest kuid kallist eelisest - nad pidid seal kasutusele võtma korpuse materjalina termoplasti (mida kasutavad ka enamik muid tootjaid ) senikasutatud duroplasti asemel. S200 seeriad on endiselt duroplastist - materjalist mis kuumutamisel ei pehmene. (Duroplastist tegid/teevad lisaks ABB-le automaate siiski ka mõned muud väiksemad saksa tootjad (Schrack? Kopp? Döpke?)).
Praktikas on kasulik teada muhulgas ka seda, et mooduli laiused on pisut erinevad. ABB-l on see Stotz-i aegadest 17,5 mm ja tema eeskujul ka vist enamusel muudel saksa tootjatel (
Siemens, Hager jt ). Väljaspool Saksamaad on levinud 18 mm (
GE, Schneider, jt.) Möllerit ma ei tea kumba mõõtu tema kasutab. Seega Hageri ja ABB latid on näiteks omavahel vahetatavad, GE latti ABB-le saab panna (tekib isegi kasulik täiendav poolemillimeetrine jahutuspilu) kuid vastupidi enam ei saa - standardse 12 moodulilise rea korral läheb asi juba 6 mm nihkesse.
ABB Itaalia haru toodab samuti 18 mm laiuseid mooduleid, nendest on Eestis täna saadaval vist rikkevooluvabastiga kaitselülitid.
Mis puutub eelpoolmainitud
Electrocomp-i siis selle Lõuna -Aafrika päritolu toote puhul oleks mõistlik hoiduda iseäranis nende rikkevoolukaitsmete kasutamisest. Nimelt on need (minuteada hetkel ainsad Eestis müüdavad)
toitepingest funktsionaalselt sõltuvad RVK-d. Ehk siis vabasteid juhtiv elektroonika vajab oma tööks toitepinget, st et kaks elektroonikale toidet andvat tööjuhti peavad toite pool olema töökorras ja pingestatud (mis näiteks kasvõi avarii puhul ei pruugi tingimata olla tagatud). Sellised asjad on lubatud rahvusvahelise IEC 61008-2-2 standardiga ja vastava Briti BS standardiga ning tänu viimasele on Electrocomp oma toodetele peale saanud ka CE märgi, kuid mandri- Euroopa EN (sealhulgas ka siis meie EVS-EN) standard selliseid asju kodutarbija paigaldisse ette ei näe. Viimane aktsepteerib kodutarbija puhul (EVS-EN 61008-2-1) ainult
toitepingest funktsionaalselt sõltumatuid RVK-sid, ehk siis selliseid, kus RVK paneb rakenduma mõõtetrafos asümmeetria tõttu tekkinud sekundaarvool ise, seega piisab, kui pingestatud on vaid üks mõõtetrafot läbiv juht ja kui selles voolab ainult vaid rakendumisläve ületav vool.
Suured euroopa tootjad toodavad mõlemaid tüüpe kuid on kursis mida Eestis müüa sobib ja mida mitte.
Küsisin selle kohta selgitust ka TJA-st ja vastus oli, et neid pingest sõltuvaid ei tohiks jah kasutada, sest EVS standard ei näe neid ette, kuid kuna BS standard jälle lubab ja CE märk on peal, siis justkui müümast keelata nagu päris ka ei saa ja elektritöid ei tohi tavaisik nagunii ise teha ja elektrik peaks kursis olema, mida ta kasutab. Et siis umbes nagu kedagi ei saa keelata punaste suunatuledega ameerika autot ostmast, kuid arvele neid võtta ei tohiks saada (aga vanasti sai, kui kontrollijad veel nõudeid ei osanud lugeda või need nii karmid polnud). Ma ei usu, et Eestis täna ühtki inspektorit on, kes sellest RVK nüansist kuulnud oleks.
PS. Pingest sõltuvad rikkevoolukaitsed jagunevad omakorda veel sellisteks, mis toitepinge kadumisel ei lülitu välja ja selisteks mis lülituvad toite kadumise peale automaatselt välja. Viimased omakorda sellisteks, mis toite taastumisel ise uuesti sisse lülituvad, ja teised mis jäävad väljalülitunuks. Kas teab keegi kommenteerida, kuidas too Electrocomp käitub?
(kogu see jutt Electrocompi kohta põhineb mitme aasta vanusel teemal - Võib-olla on nad oma toodet tänaseks muutnud ja tarnivad Eestisse EN 61008-2-1 kohaseid ehk siis toitepingest sõltumatuid tooteid - kellel pihku satub, vaadake-proovige järgi)
. Duroplast on ka üks kaitseseadme