Paradoksina energiavabaturg ei tarvitse oodatult toimida, samamoodi, kui kapitalistlikus turumajanduses peetakse majandus- ja börsikrahhe vältimatuks, nö süsteemi osa. Meilgi 2011 kriisis peaminister targutas, kuidas kriisid-buumid ehk mõõnad-tõusud on turumajanduse loomulik osa ja riigi-ettevõtete-kodanike asi on ainult järgmiseks kriisiks valmistuda, riigi puhul riigikassa reservfond, millega halbadel aegadel kulusid katta ja ettevõtetel-kodanikel säästud.
Ei saa välistada, kus praegune energia hinnatõus on mitemete tegurite koosmõju, ja Euroopa Liidu elektrituru vabaturu põhimõtetel on selles hinnatõusus oma roll. Piltlikult riikide energeetikasektorid, mis on sajand toiminud mitte vabaturutingimustes, vaid monopolistlikel alustel, riiklikult juhituna, ei suuda vabaturutingimustes enam toimida, puuduvad mõõdikud, süsteem ja alused tulevasteks investeeringuteks.
Sisuliselt ei julge täna erainvestor teha suurt otsust järgmiseks pooleks sajandiks, sest vaba hinnakujundusega turg selleks liiga ebastabiilne. Nii ongi need riigid, kellel uued tuumajaamad valmivad, nende energiahind kipub olema konkurentsivõimetu. A'la kui keegi otsustab ehitada Eestisse tuumajaama ja homme teeb keegi Lätti regiooni suurima tuule-päikesepargi, võib osutuda Eesti tuumajaama elektrihind konkurentsivõimetuks ning jaam pankrotistuda.
Sisuliselt vähegi suurimad investeeringud tahavad teatud perioodiks hinnastabiilsust ja tänane vabaturg seda ei paku. Isegi sektori spetsialistid laiutavad käsi, sest keegi oska prognoosida, mis võiks olla elektrihind 5 aasta pärast, rääkimata 15 või 25 aasta pärast. Aga kes on see loll, kes on nõus panustama sadu miljardeid, kui äriplaanis ei saa isegi umbkaudselt arvestada tulevase hinnatasemega.
Midagi sarnast tabas möödunud sajandil naftasektorit, kus pidevate dumpingute, kriiside, pankrottide ja varustuskindluse kukkumise vältimiseks loodi OPEC, mis on sisuliselt naftatootjate kartell, kus sõbralikult lepitakse kokku tootmismahud, et tagada kõigi huvides kasumlik tootmine ja turul naftasaaduste stabiilsus.
Võimalik, et elektrienergiasektoris jõutakse sama järelduseni, kus turutingimustel hüplev ebastabiilne energiaturg ei ole vastuvõetav ei tootjatele ega tarbijatele ning need nordpoolid ja teised lõpetatakse ühel hetkel lihtsalt ära.
Lisaks vabaturg ja börsil põhinev skeem soosib manipulatsioone, tootjatelt ja ülekandevõrkudel on majanduslikult mõistlik mingitel hetkel jaamu ja liine panna kinni "hooldustöödeks" ja "remondiks", sest sedasi turuosasid piirates saab hinda manipuleerida ja selle pealt teenida. Sama kehtib ka vahendamise kohta, kus energeetika sektoris hakkavad suurt raha tegema mitte tootjad vaid vahendajad, samamoodi nagu mujal börsil mängitakse, kus tihti ei olegi ratsionaalset vastust anda, miks üks aktsia buumib ja teine samaväärne mitte.. kuni järgmise suure paratamatu krahhini.
xxx111 kirjutas: 19 Okt 2021, 11:47
Kuidas elektri hind alla / allapoole saada
Laske kõigil tegutseda turutingimustel...
Mitte turgu moonutades (toetused, lisamaksud jms)
Kas see saab lahenduseks olla, toetused-lisamaksud on puhtalt vähemsaastava energiatootmisele hoo andmiseks. Vabaturu tingimustes saastav tootmine on ja jääb alati odavamaks, kui vähem saastav. Ehk, kui me tahame saastavale tootmist piirata, on uute tootmisviiside toetamine vältimatu.
Sest alternatiiv oleks, lihtsalt keelustada saastav elektritootmine, mis võib viia täieliku energiasektori kokku kukkumiseni, kus vanal viisil enam ei saa aga uut tehnoloogiat ei ole arendatud, sest ei ole olnud kasumlik.
Sisuliselt toetusmeetmed on energiasektori üleviimine saastavalt vähemsaastavale kontrollitud ja leebemal viisil, vältides kogu sektori kokku kukkmist, mis keeldudega kaasneks.
Keeldudel põhineva kohta on samuti näide võtta, kus arenenud maailm kümnenditega kehtestas tootmisele järjest karmimaid keskkonnahoiunõudeid ja tagajärjeks tootmine kolis ära riikidesse, kus piirangud leebemad või puuduvad sootuks.
Vabaturutingimustes võib sama juhtuda, kus keelustades võidakse lihtsalt elektritootmine ära lõpetada ja uued investeeringud tehakse riikidesse-regioonidesse, kellel keelud puuduvad - ärimees loeb raha, saastamine teda ei huvita.
Need toetusmeetmed on ajutise iseloomuga, kuigi "ajutine" võib kesta 20-30 aastat, samamoodi, kui senini vist ladutavad maailma tuumariigid oma tuumajäätmeid "ajutistesse hoidlatesse", mille eluiga on 100-mõnisada aastat, "päris hoidlaid" ei ole sest nende rajamine on keeruline insenertehniline ülesanne ja ülikulukas, a'la ehitada hoidla, kus ohtlikud tuumajäätmed oleks turvaliselt hoiul tuhandeid-kümneid tuhandeid aastaid.
