Viide!
Sakslased mõtlesid juba 1990ndatel välja, et elamut on võimalik ehitada ka tavalise küttesüsteemita – soojaandjana kasutatakse ruumide jääksoojust. Nii sündis mõiste “passiivmaja”. Maailma kõige põhjapoolne passiivmaja asub Rovaniemel Vennivaaras.
22 000 000 tonni süsihappegaasi aastas on palju. Just sellise hulga CO2 tekitab Soomes hoonete energiatarbimine – nende ülalpidamine, seal elamine ja töötamine. Asjatundjad on arvamusel, et Soome mahajäämus energiasäästlikus ehitamises on kolossaalne.
Saksamaal on 10 000 passiivmajastandardile vastavat eramut ja isegi mitmeid koole. Rootsis Göteborgi linnas on valmis saanud esimene passiivmajastandardile vastav korruselamu, Hamnhuset.
“Meie esmane eesmärk oli viia kodu soojusenergiavajadus miinimumini ning saavutada hea siseõhk. Pikemas perspektiivis võiks olla eesmärk saavutada sõltumatus tavalistest energiaallikatest ja ehk isegi energiat võrku müüa,” räägib noor ehitaja Pekka Junes oma ettevõtmisest.
Elektrienergia saamiseks paigaldatakse tulevikus katusele päikesepaneelid. Eesmärk on muuta maja soojakaod nii väikeseks, et tavaline soojuse jaotamise süsteem oleks seal liiga suur, isegi tarbetu. Kõik või vähemalt suurem osa hoone energiavajadusest kavatsetakse katta ruumide kasutamisel tekkiva jääksoojuse ning päikesekiirgusega.
“Kasutada tuleb võimalikult palju taastuvaid ja saastet väheeraldavaid energialiike. Talvel päikesest ei piisa, tippvõimsuse vajadusele mõeldes ehitasime lisaks ka kütteseadme, milles on ühendatud kamin ja leivaahi. Põhiliselt köetakse maja ventilatsiooniküttega,” selgitab Junes.
Rovaniemi paikneb geograafiliselt 66. laiuskraadist põhja pool, praktiliselt põhjapolaarjoonel. “Promotion of European Passive Houses” uurimuse põhjal välja arvutatud normide järgi tohib Junese Põhja-Soomes asuv maja tarbida küttele ja jahutusele 20–30 kWh/m² aastas (tavalise maja lubatud tarbimine on 130–140 kWh/m² aastas).
Põhitähelepanu õhupidavusel
Hoone on paigutatud krundile nii, et aknad ja soojust koguv suur pind jääb päikese poole. Sellega kaasneb küll oht, et suviti on maja sees liigagi soe.
“Välja akende kohale võib panna kas või markiisid,” ütleb ehitaja.
Kui eesmärgiks on võimalikult väike soojusenergiavajadus, siis tuleb tähelepanu pöörata õhupidavusele. Hoone peab olema täiesti tuulekindel ja õhkupidav, külm õhuvool ei tohi pääseda soojusisolatsioonikihti.
Maja alusmüür isoleeriti üleni 100 mm ThermSol EPS-plaatidega, mille vahed täideti uretaanvahuga. Alusmüüri välimisele poolele pandi soojustuseks kaks ning sissepoole ja alla üks 100 mm soojustusplaat. Vaheseinte alusmüüride all on 300 mm paksune EPS-plaat ja külgedel 200 mm plaadid. Soojustusplaadid olid ühtlasi raketise eest.
Betoonist valatud põranda alla on 300 mm paksune ThermiSol Platina soojustus. Juba 200 mm soojustuskihi abil saavutatakse piirde soojajuhtivusteguriks 0,12 W/m²K, nii et 300 mm soojustusega peab passiivmajastandardi-järgne U-arv pinnasel, 0,08–0,1 W/m²K, olema rohkem kui saavutatud.
Seinad nagu kindluses
Juneste abielupaari kodu on üleni betoonist, vaheseinad kaasa arvatud. Välisseina paksus on 620 mm, millest betoonelement moodustab 100 mm. Välisseinas on kolmekordne, 20 mm paksune krohv. Soojustuseks kasutati kivivilla.
Betoonelemendid ankurdati üksteise külge metallkinnitustega, mille vahele pandi 10 mm terasvardad. Lõpuks valati liitekohad betooni täis ja saadi niiviisi ühtne seinakonstruktsioon.
Pööningu vahelael on soojustust 600 mm, sarikate vahele pandi 100 mm soojustusvillaplaadid. Pärast aurutõkke paigaldamist ja lae ehitamist pandi pööningu vahelakke veel 500 mm kiht mineraalvilla. Lagi on muidu ühetasane, kuid köögis ja elutoas on see hulga kõrgem. “Ülekattega paigaldatud tuuletõkke liitekohti tihendati minu mäletamist mööda kolm korda,” muigab Pekka Junes.
Kõiki võimalusi pole kasutatud
Junese passiivmaja küttevõimsuse vajadus on madal. Sel juhul ei ole ka kütteseadmest ruumi loovutatava soojuse hulk kuigi suur. Samas on elutoa ja köögi vahel kaks massiivset kütteseadet. Miks nii?
Kerge metallkamin annab soojust kiiresti ja suure hetkevõimsusega. Mida massiivsem on aga kütteseade, seda aeglasemalt see soojust loovutab – tihti isegi mitme ööpäeva jooksul. See ongi passiivmaja kütteseadmete eesmärk.
“Praeguste energiahindade juures tuleb elamu koguenergia eest maksta umbes 400 eurot aastas. Küttekuluks olen arvestanud 1 euro päevas. Usun, et maja maksab end tagasi juba elukaare alguses,” ennustab Junes üsna optimistlikult.
Pekka Junese passiivmaja ehitamisega oli seotud Rovaniemi kutsekõrgkooli üks lõputöö. Selle tegijad, Matias Huhtalo ja Toni Semenoja, ütlevad kokkuvõttes järgmist: “Kõige olulisemaks võib pidada teavet, et passiivmaju on võimalik ehitada ka Põhja-Soome tingimustes, saavutades alla 30 kWh/m² jääva kütteenergiavajaduse.”
Kirjutajad kiidavad oma töös seda, et Junese maja puhul on eesmärgid kenasti saavutatud, ilma et seejuures oleks kasutatud kõiki võimalikke abinõusid energiatarbe vähendamiseks. Seda on lohutav teada.
Nimelt kulub abinõude tagavara põhjapolaarjoonel elades kindlasti ära, kui näiteks kuu aega vältab selline pakane, et elavhõbedasammas keeldub 30 miinuskraadist kõrgemale tõusmast.
(Allikas: TM kodu & ehitus)
Kõike paremat
Andrus Schults
www.raidkivi.ee
kus Andrus kinnitab, et just sellieid maju ehitab ja vaid selliseid tohibki ehitada. 
