Suve lõpus tellisin sellest ettevõttest 300mm diameeriga korstna läbiviigu mis tehti roostevabast plekist. Esmane tellimuse täitmine võttis neil omajagu aega. Täpselt kõiki detaile ei mäleta, kuid kokku lepitud tähtaegadest kinni ei peetud ja siis kui olin mõttes juba asja maha kandnud tuli ootamatult teade, et kaup on valmis. Käisin augustikuu keskpaigas sellel järel ning märkasin juba tööd vastu võttes, et koonus ning alusplekk on kehvasti kokku valtsitud. Kuivõrd tollel hetkel lootsin, et jõuan korstna koos plekiga käiku lasta siis vaatasin sellele puudusele veel läbi sõrmede. Mõtlesin, et kui vaja, eks käin selle serva siis keevitusega üle.
Mõned nädalad tagasi hakkasin siis asjaga lõppudelõpuks tegelema ning ootamatult avastasin, et korsten ei istu koonusesse mitte kuidagimoodi sisse. See juhtus laupäeval ning kuna järgmine päev jäin haigeks siis ei saanud taas paar nädalat probleemiga tegeleda. Küll aga oletasin erinevaid põhjuseid mis võis valesti minna. Alustades sellest, et ehk andsin ise mõõdud valesti, sest tegelikult on korstna diameeter ligi 310 mm ja no peaaegu ta ju sinna sisse läks. Lõpuks meenus mulle, et laua all vedeleb veel üks mustast plekist krae, mis sai samuti kunagi 300mm toru tarbeks tellitud, kuid käiku ei läinudki. Käesoleva nädala kolmapäeval sain jalad alla ning proovisin toda kasutult seisvat kraed korstna otsa ajada. See istus korstnatoru ümber suurepäraselt, kuid Plekisell OÜ valmistatud läbiviiguga see kokku ei sobinud. Ei mahtunud samuti sisse, kuid vähemasti katuse kalle oli paigas.
Võtsin siis mõlemad plekijupid kaenlasse ning siirdusin Rebase tänavale. Töökojas oli vaid kaks töömeest ja kui sinna sisenesin siis esimene nende poolne küsimus oli, et noh kas ei sobi vä? Teatasin, et mõõdud ei klapi mitte. Seepeale päriti, et mida ma neist saada tahan ja käratati veel lisaks, et kus ma üleüldse nii kaua passinud olen. Töö on juba mitu kuud minu käes olnud.
Soovisin, et nad selle korda teeksid ja arvasin, et see pole küll nende asi miks ma varem selle murega töökotta ei pöördunud. Võib-olla polnud mul veel korstent mida paigaldada, võib-olla polnud veel katus valmis aga võib-olla istusin üldse kinnimajas ja ei pääsenud varem liikuma. On selge, et korstna mõõdud ajas ei muutu!
Arvati, et kui ma selle läbiviigu töökotta jätan siis eks nad teevad selle korda. Küsisin kuna selle kätte võib saada ja siis tuli vastuseks nagu eelneval korralgi, et ei tea. Tööd on kolepalju ees. Tekkis küsimus, et kas aktivist tõesti ei oska arvata, kui kaua tal kulub aega vihmaveerennidega tegelemiseks ja seda öelda ei osatud. Ning lõpuks teatati, et üleüldse nemad ei ole mingid otsustajad. Arvasin, et siis pole mul ju nendega mitte midagi mõtet arutada ning küsisin kus pealik on ning palusin anda otsustaja kontaktid. Need ka sain ning taustaks tuli kommentaar, et tõenäoliselt jääb see meie viimaseks vestluseks.
Helistasin siis pealikule ning tema suhtumine oli kõvasti viisakam. Ikka juhtub ja toogu ma kaup töökotta, tehakse korda. Vastasin, et see juba nende töökojas ja ka näidis olemas mille järgi tarvis seda kohendada. Pealik lubas töökotta tagasi minnes asja üle vaadata ning uuesti kontakti võtta. Pool tundi hiljem telefon helises ning pealik teatas, et viga on valedes mõõtudes. Läbiviik on tehtud 250mm korstna jaoks, kuid mul ju tarvis 300mm korsten sellest läbi ajada. Üteldi, et mina olla neile valed mõõdud edastanud, kui tellimust vormistamas käisin. Väitsin, et tean väga täpselt mis mõõdud neile antud said. Siis kostis otsustaja mees, et tal pole aega arhiivist paberilehte otsima minna ja tühja kah, nad teevad mulle täitsa uue läbiviigu ning vales mõõdus tehtud kauba võtavad tagasi. Tellimus täidetakse hiljemalt reedeks, ehk siis kahe päeva jooksul. Sellesse mul erilist usku polnud, kuid reede keskpäeval tuligi sms teatega, et tellimus on valmis.
Läksin sellele järele ning salamahti ise eeldasin, et ka omanik on nii pretensioonikat klienti üle vaatamas. Vastu võttis mind sedapuhku sekretär, kes minu mäletamist mööda ka suvel asju vormistas. Lõukoerad töölaua taga olid vaiksed ning keskendusid töö tegemisele. Teatasin mis asjus tulin ning sekretär tõi töötoast nii minu poolt kaasa pandud näidise kui ka uue tellimuse.
Sedapuhku oli taas korstna ümber käiva koonuse ja katusele kinnituva pleki vaheline valts väga kehvalt kokku valtsitud. Lisaks oli katusele käiv plekk vasaraga korralikult mõlki pekstud. Arvasin, et see on täielik jama, mitte kvaliteetne töö. Seepeale kostis sekretär, et see on käsitöö, mitte kusagilt masinast tulnud toodang, paremini ei saagi seda teha. Midagi päriti kinnituse saamiseks veel ka töömeestelt kuid sealt suuremat kommentaari ei järgnenud. Näitasin siis võrdluseks enda poolt kaasa pandud läbiviiku, mis on samuti puhas käsitöö ja vägagi viisakalt teostatud. Kogu valts on täies pikkuses silikoonitud jne.
Seepeale tuli sekretäri suust ootamatult teade, noh me maksame teile siis raha tagasi. Võtsin siis oma raha ning tulin sellest urkast tulema. Seda kohta ei soovita oma naabri katlakütjale ka mitte. Mis sellest, et omal ajal läksin sinna enda klassivenna soovitusel, kes tegeleb pottsepatöödega ning pidavat kõik oma tööd sealt tellima. Suhtlesin juba ka enda ihuplekksepaga, kes lubas töö järgmisel nädalal ette võtta.
Eriti kummaline kogu selle tralli juures oli veel see, et augustis töö eest tasudes ei saanud ma ettevõttest kaasa mitte mingisugust tšekki ja olin algul pisut mures selle pärast. Kas üldse võetakse jutule ning tunnistatakse tehtud töö omaks? Tõtt-öeldes ei mäleta täpselt kas maksin suvel selle töö eest neile 200€ või 150€, praegu sain nende poolt tagasi 150€ kuid kuna täpselt ei mäleta ning paberit ka tõestuseks võtta pole siis ei hakanud selle üle ka vaidlema. Kui maksin rohkem siis eks tuleb see koolirahadesse kirjutada.
Õnnestus pakutavast toodangust ennem ära tulemist ka mõned pildid teha ja lisan need siia rahvale vaatamiseks. Sellega olen päris hästi kursis, et roostevabat plekki ongi kehvem valtsida, kui värvitud või tsingitud plekki, kuid nii palju keerulisem see töö nüüd ka pole. Antud juhul on minu arusaamist mööda asi valmistatud üheselt kiirustades või väga lohakalt.
