Värvi püsimine veeninadel

[reverie]

Eesti ajal ehitatud maja ja originaalaknad seni ees. Vaatamata sellele, et vahepeal aastakümneid suhteliselt hooletusse jäetud, on puit endiselt OK ning aknad pärast kerget renoveermist ilusad ja soojapidavad. Probleem on vaid mõne akna veeninaga, mis ilmselgelt aastakõmneteks hooletusse jäetuna rohkem tuult, vihma ja temperatuuri kõikumisi näinud. Puit ise on kõva ja OK, kuid paljude pragudega ja vaatamata endise omaniku (tema sõnul) mitmele katsele ei taha pahtel ja värv seal püsima jääda. Talvega tuleb nii pahtel kui ka värv lahti.

Enne, kui ma ise proovima asun, on ehk kellelgi soovitusi anda, et värv ninadel püsima saada?

[A.S.]

Vene ajal ootasin ära kuuma päeva, mil päike aknaraami (eelnevalt värv maha kraabitud) tuliseks küttis ja siis kukkusin vedela värvitu pinotexiga mäkerdama. Ikka päris mitukümmend korda sai võõbatud, enne kui enam sisse ei imendunud, läks nagu käsna sisse. Pärast seda pahteldasin-värvisin (ei mäletagi enam, millega). Ei koorunud see värv enam midagi.

Aga kus sa tänapäeval tohid enam nii teha kui vene ajal tehti, see on paha-paha. Aga küllap leidub tänapäeval ka selliseid värve, millega probleemi lihtsamalt lahendatud saab.
 

[anto]

Ma soovitaksin lisaks puidust veeninade puhastamisele, värvimisele jne neile veel plekk peale panna. Niimoodi kestavad need kindlasti kauem.

[Külaline]

Tere. Praktiliselt horisontaalpinda saada vett pidama on lootusetu ettevõtmine. Hall puit ei oma enam piisavat naket et värv nakkuks. Teiseks toimub sellel pinnal puidu deformatsioon no umbes 1000 %. Sellist deformatsiooni ei talu mitte ükski tavakauplustest saadaolev pahtel ja värv. Kokku: peale igat talve jälle pintsel kätte ja tööle. Nii nagu vene ajal tehti. Lugupidamisega. Alar Piirfled

[Jorh]

Oskaks anda vastuolulist nõu:

Niiskust ei karda autopahtel, nakkub puiduga hästi. Enne pead pinna ja sooned puidus püüdma vähemalt kollalaks lihvida, kraapida. Muidu ei nakku ükski pahtel. Samas tuleks hoiduda lauspahteldamisest, sest niiskus ei pääse siis pahtli alt välja ja varem või hiljem lükkaks pahtlikihi koos värviga minema. Äkki ongi probleem olnud liigses pahtlis? Mina piirduks suuremate kraavide pahteldamisega ning pinna tasandaks enam-vähem liivapaberiga. Siis värviksin.

Värvida tuleb õhukeste ja vedelate kihtidega (nojah - liigne vedeldamine rikub jälle värvi enda nakkeomadused). Kruntimine on oluline. Koos krundiga kolm värvikihti peaks paras olema. Liiga paksu värvikihi lükkab puidu seest väljamurdev niiskus samuti lahti. Seega palju värvi ei ole hea.

Värvima peaks ka veenina otsad ja alumise pinna. Eriti tähtsad on otsad. Nii vähendad niiskuse imendumise ja väljakuivamise tempot.

Värviksin vilus, keskmise niiskusega päeval. Lauspäike ja vihmalähedane õhuniiskus ei sobi. Suvine sage viga on päikese käes värvimine, mille tulemusel värv kuivab liiga kiiresti.

Ehk siis peab paar talve korraga vastu. Puidust veenina on aasta jooksul väga suures ulatuses kuju muutev aluspind. Sinna värvi pidama saamine on kunst ja suures plaanis niikuinii sagedast hooldust vajav. Eks sellest ole ka aru saanud akende tegijad ja seetõttu metalli peale üle läinud.

[Külaline]

Mida te sokite tundub nagu õues poleks varem käinud. Veenina saab asendada ja välitingimuses sobivaid värve müüb iga ehituspood. Tegu ongi asendamiseks mõeldud osaga. Plekiga katmine või sobivuse korral ka alumiiniumliistu kasutamine annab kestvama tulemuse.

[mattu]

pragude täitmiseks linaõlikitt ja värvimiseks linaõlivärv