sarikaliigud

[tiit001]

kuidas toimisite või toimiksite teie, kui pärg juba kõrgele vinnatud, ehk kuidas töö tellijana tänapäeval oleks normaalne katuseeehitajatega se "kohustus" korda ajada, et häbi poleks...

[Eestikinnisvara]

Kui oled tellija: Vii meestele kokkulepitud ajal miskit. Võiks olla väiksem istumine,salat-kringel-kohvi-mahl! Alkoholi ära palun vii. See on mingi kolhoosi aegne komme. Mehed peavad tööd edasi tegema ja kedagi jootma sina ei pea hakkama. Ise lõime Sampuse pudeli puruks.pikki sarikaid

Kui oled töö teostaja: Töödejuhataja peaks kokku leppima tellijaga aja,kuna siis tellija saab mehi kostitada. Reeglina valitakse selleks lõunapaus!

Kui alkoholi pole, siis pole see küll häbiasi. Kellel keel nii kuivab võib ise pärast endale osta. Ei sobi minule need vanamoodsad läbrakad. Kirugu palju tahavad. Pole näinud, et Saksamaal oleks meeletu disko naiste ja viinaga iga sarikad saanud maja juures

[zoja uba]

kas see pärja traditsioon ei ole väheke aja jooksul muutunud? Vanasti olevat ikka pärja üles vinnanud asjaosalised alles peale liikusid ning kui peremees oli kitsi ja välja ei teinud siis pandi harja tippu luud.Aga eks kombed ikka muutuvad

[tiit001]

olen kuulnud, et mingilajal ka vanad töötunked lehvima pannakse

[Eestikinnisvara]

Selles mõttes on see traditsioon veel praegugi alles. Pannakse ka luud üles. Kitsi omanik--see on jällegi selline ümar teema. Praeguse aja ehitajate arust on alla mega papi kõik jamps,nii et kunagi ei või teada...

[aim179]

kas see pärja traditsioon ei ole väheke aja jooksul muutunud? Vanasti olevat ikka pärja üles vinnanud asjaosalised alles peale liikusid ning kui peremees oli kitsi ja välja ei teinud siis pandi harja tippu luud.Aga eks kombed ikka muutuvad

traditsioon on tänu sellele muutunud, et ega, kui pärga üles ei pane ega siis peremees teeks ka midagi. nüüd peab ju neile meelde tuletama, et on selline traditsioon.
ja mis jutt see, et alkhooli ei kõlba panna? vanasti oleksid sa küll kitsi peremees olnud(loe, peksa väärt olnud).
sobib ju reedene päev peale lõunat mingi aeg. kui mure selle pärast, et mehed viinaninad ja ei tule tööle. siis sul valed mehed seal.
ja siis sul endal ka hea olla seal lauas olla ja meestega juttu puhuda, kuuled nii mõndagi huvitava oma maja kohta, mis valesti ja mida annaks paremini teha:))


ja eks see laua pikkuse ja rohkuse määrab ikka see, kui head tööd sul on mehed teinud. eks see meestele ikka väike stiimul sinu poolt ole.

[Eestikinnisvara]

Mina ei loe viina võtmist mingiks stiimuliks. Nagu ütlesin, siis see on iganenud tradistioon igasugu asju viinaga tähistada. Nagu reklaamlause ütleb: Põhjuse leiab alati...
See kas mees jööbki korgi otsa või ei--pole siinkohal mingi argument.

Kuna praegusel ajal maksavad söögid -joogid kõvat raha, siis leian ,et päris juubeli lauda pole mõtet teha. Normaalsuse piires.


Ja tänapäeval peaks olema nii, et kui vale lahendus,siis see avalikustatakse ka ilma viinapudelita

[cartman]

meil ikka tavax õhtuti kuskil mingi istumine teha, tavaliselt peale tööd. Natuke alkot a ei midagi suurt, nats vale minu arust töö ajal seda "pidu" teha. Aga jh ex igayx teab ise, tähtis et midagi olex.

[kaidu]

olid jah kõvad sarika liigud. ei olnud mul pärga ega midagi aga need mehed kes aitasid üles upitada ja kinnitada need jumala kained sõid ainult , mina muretsesin et juua jääb väheks aga jäi üle sest mina kui omanik jamu vend olime täis-. aga olen enda pool öelnud et see pidu küll tulemata jää kuna mul katus ja krstengi juba üleval!

[Külaline]

"Kirugu palju tahavad. Pole näinud, et Saksamaal oleks meeletu disko naiste ja viinaga iga sarikad saanud maja juures" -eksid, iga maja juures on olnud midagi ja mõne juures päris kõva disko

[kaminahi]

Inglismaal olid omanikud väga rõõmsalt üllatunud, et selline traditsioon ja põrutasid siis sõpradele külla, sarikaliikusi välja tegema:P

[Illar]

Olen ise Saksamaal kuuel sellisel etevõtmisel osalenud. Kus austatakse traditsioone, seal viiakse pärja mahavõtmine ka vastavalt kommetele läbi.
Tegu on nimelt pärja mahavõtmisega - mida kiiremini see sarika otsast kaob, seda hoolivam on pererahvas. Tolgendab pärg nädala, asendatakse see luuaga või räbalatega. Pärja mahavõtmise tseremooniat olen ma kuskil juba kirjeldanud ka ja asi iseenesest on täiesti huvitav ning uhke. Kõigil kuuel pärja-peol olid osalised pisut napsised, kuid kõik oli viisakuse piires ja keegi ei lällanud, pidu ise ikka õhtul pärast tööd. Mõnele tuli kokku suurem hulk omanike sugulasi ja siis oli pidu ka nats suurem ning vallatum. Meie sarikapeod on ikka täiesti erinevad üksteisest ja ripuvad ära rohkem omanike/tellijate lahkusest ning ehk ka töömeeste nõudmistest. Ühtset reeglit paika pole ju sätitud, küllap see sarikapeo-komme ka meile kuskilt mujalt sisse toodud on, vahest ongi sakslased süüdi selles...

[pontu6]

Näide elust enesest: Ehitasime ühele suurele kaubandusega tegelevale ettevõttele üht suurt tööstushoonet. Peale sarikate püstitamist aeti püsti ka pärg. Tellija ei teinud märkamagi. Nädala möödudes asendati pärg luuaga. Ei midagi. Nädala pärast aeti luua asemele üles vana kirsa saabas. Ikka ei mingi reaktsiooni. Ja siis nädala möödudes, nagu komme ette näeb, aeti katusele üles raibe, kelleks meie puhul osutus teeäärest leitud sunud elukas. See sõnum mõjus tellijale koheselt ja ehitatava objekti direktor käis isiklikult varavalges katusel ning tõi raipe alla, mistõttu linnarahval jäi tehtud häbi nägematta. Korraldati ehitajatele väike pidu söögi ja mõne pitsi viinaga ja kõik oli korras.
Lihtsalt kui traditsioone tunda ja neid mitte ignoreerida ei juhtu ka piinlikke olukordi. Nagu ikka.

[Eestikinnisvara]

No see saksamaa näide on Illaril päris hea. Mina isiklikult pole nagu otseselt sellist tseremooniat näinud ,aga ei väidagi ,et pole. Tegu on siiski, olgem ausad, kultuuriliselt kõrgema rahvaga. Näitena võib tuua siingi,peo,mida korraldab ka meie firma objekti lõpus. Lõpus,kui kõik tööd on tehtud. Mõni õhtupoolik, kindlasti mitte töö ajal. Ka soomes on sellised nn. peokesed levinud,kus aeg-ajalt tulevad sugulased/tuttavad vaatama,kuidas ehitus käib. See toimub samuti reeglina peale tööd.
Eestis seevastu on asi teisiti. (kindlasti ei saa kõiki ühte patta panna) Kuskil sai lugeda,ka inimeste nn. sarikapidude järelkaja(ei mäleta kus neti avarustes see olla võiks) ja sealt oli ilus näide sellest, et EESTLANE reeglina ei oska napsi võtta. Ma ei ole karsklane,aga nagu vanasõnagi ütleb, siis viin on tarkade inimeste jook!

Traditsioonid jäävad ja neid peab austama! Juhtisin tähelepanu just sellele, et tähtsustatakse alkoholi meie riigis üle.

[reggie]

Kui oled tellija: Vii meestele kokkulepitud ajal miskit. Võiks olla väiksem istumine,salat-kringel-kohvi-mahl! Alkoholi ära palun vii. See on mingi kolhoosi aegne komme. Mehed peavad tööd edasi tegema ja kedagi jootma sina ei pea hakkama. Ise lõime Sampuse pudeli puruks.pikki sarikaid

Juba sajandeid on sarikapärja ülesseadmine ja sarikaliikude tegemine tähendanud suure etapi lõppu maja valmimises. See oli tähtis sündmus.



Katus on hoone iga ütles vanarahvas. Tänapäevalgi on ehitajate hulgas kombeks panna kuuse või tammeokstest pärg esimese või kolmanda(Hiiumaal) sarikapaari külge. Sellega antakse ehituse tellijale märku liikude vajalikkusest, mis üheskoos ära juuakse. Pärja peab peremees sarikatelt ise alla tooma.



Kui peremees pole kolmandaks päevaks märganud pudelit tuua, siis asendatakse pärg vana luuakontsuga, näidates ümerkaudsetele peremehe hoolimatust. Seda tõlgendas vanarahvas nii, et peremees võib uuest katusest suu varsti puhtaks pühkida. Samuti tähendas see majale kiiret lagunemist ja majaliste kidumist.



Kui ka luua ülesseadmine soovitud tulemusi ei andnud, siis seati luua asemel üles vanad ja auklikud püksiräbalad, mis tähendas pererahva ihnust.



Uskumuse järgi pidi igihaljas kuusk kõigile kodakondseile tähendama tervist, kasvu ja pikkaealisust. Tammepuu on tugevuse ja kestvuse sümbol. Ehitajagi soovib, et tema kätetöö püsiks ja mis sobiks Eestimaal seda paremini sümboliseerima kui kuusk või tamm.


Algselt oli sarikaliikude joogiks õlu. Alles eelmise sajandi esikümnenditel hakkas peremees asjaosalisi kostitama hundijalaveega. Nii hoiti ära ehitaja pahameel, mis ehitusele halba tooks. Peremees võttis sellega ühisel ohvrijoomal sarikate alla saanud hoone oma hoole alla. Väike piisk valati ka maha majavaimule, kes pidi katusealuses elama ...

Süüa võin ma ka ise osta aga see peremees kes joogi jättis ostamata jääb kauax meelde. Korra olen luua üles ajand ja korra ka punased püksid mis ilusti keskkatust särasid veel kaua kaua.

[tcumen]

Olen ise Saksamaal kuuel sellisel etevõtmisel osalenud. Kus austatakse traditsioone, seal viiakse pärja mahavõtmine ka vastavalt kommetele läbi.
Tegu on nimelt pärja mahavõtmisega - mida kiiremini see sarika otsast kaob, seda hoolivam on pererahvas. Tolgendab pärg nädala, asendatakse see luuaga või räbalatega. Pärja mahavõtmise tseremooniat olen ma kuskil juba kirjeldanud ka ja asi iseenesest on täiesti huvitav ning uhke. Kõigil kuuel pärja-peol olid osalised pisut napsised, kuid kõik oli viisakuse piires ja keegi ei lällanud, pidu ise ikka õhtul pärast tööd. Mõnele tuli kokku suurem hulk omanike sugulasi ja siis oli pidu ka nats suurem ning vallatum. Meie sarikapeod on ikka täiesti erinevad üksteisest ja ripuvad ära rohkem omanike/tellijate lahkusest ning ehk ka töömeeste nõudmistest. Ühtset reeglit paika pole ju sätitud, küllap see sarikapeo-komme ka meile kuskilt mujalt sisse toodud on, vahest ongi sakslased süüdi selles... :)

Miskipärast ma arvan ( just nimelt arvan, ega ma seda täpselt tea), et see traditsioon, nagu paljud teisedki, just Saksamaalt meile jõudnud ongi. Arvestades meie ajalooliselt tihedat seotust saksa kultuuriga.

[tcumen]

Veel.
Tulevad meelde pottseppade jutud kitsidest peremeestest ja neile mängitud vingerpussidest.
Korstnasse müüritakse puhas aknaklaas. Korsten alustab tõmbamist peale algselt kokkulepitud summade maksmist.
Samamoodi kuuldud lõõridesse müüritud sulgedest, samuti müüritisse peidetud ja tuulega ulguvaist pudeleist.

[Illar]

Mälestuseks tõin Saksast kaasa terve raamatu salmidest, mida eestööline katuse otsas allseisvale pererahvale ja ilma rõõmuks maha hõikas. Iga salmi lõppu tähistab rõõmus "Proost"! mis tähendab, et katusel istuvate puuseppade täisvalatud pitsid ja ka allolijate anumad siuhti! kurku kallatakse. Ja nii iga salmi lõpus. Kui salmid otsas, siis lööb eestööline ühe terve pudeli vastu sarikasse löödud haamrit puruks majavaimu rõõmuks ning pererahva õnnistuseks. Siis tuleb peremees üles, võtab pärja kaasa ning kutsub rahva osa saama heast ja paremast, mis valmis seatud kuskil vihmakindlas ruumis.
Mulle meeldis eriti see sarikate otsas istumine ja see salmide lugemise osa, see oli midagi vahvat! Tundsid, et inimesed peavad oma ametist lugu, viitsivad kombeid austada, meeles pidada ja edasi anda.

[tcumen]

Eks see vist pisut "off topic"ùks kisub, aga kõnelemata ka ei saa jätta.
Nimelt vahin alailma sakslaste nn. riiklikke kanaleid satelliidilt (MDR,NDR,ja neid on veel), ja olen muutunud juba peaaegu fanaatiliseks nn. "Volksmusik"`i fänniks.
Kusjuures saksa keel on mulle hoolimata koolis õpetatule peaaegu mõistmatu ( Kui ein,zwei, drei ... välja arvata).

Suts hiljem vaatasin, tegu ju üldfoorumiga, kus kõik mõistlikud teemad lubatud peaks olema.

[Illar]

Sama siin, ei vaata küll telekast, kuid autos CD-kastis on paar plaati Volksmusik-CD-d... Vahel vahva romantilist "Heimatmelodie"-t kuulata..

[AHEL]

Majaomanikul pole sarikaliikudest pääsu
Regina Hansen
5. november 2004

ISE TEEN, ENDALE KORRALDAN PEO: Ka omatehtud maja ei saa jätta sisse pühitsemata. (Toomas Talivee)
Valmiva maja sarikatele kerkinud pärg on omanikule selge sõnum – nüüd tuleb ehitajatele kiiremas korras välja teha. Kui peremees traditsioone ei tunne, on tal kerge naerualuseks saada. Ehitamist on praegu palju ja eks ka omanikke igasuguseid.
Kui ehitajad on pärja sarikatele pannud, peab omanik tegema sellest omad järeldused. Aega selleks palju ei anta – kahe päeva pärast võivad pärja välja vahetada vanad tööpüksid. Ja kui selline sõbralik nöök veel küllalt tähelepanu ei teeni, viiakse üles juba vähem sõbraliku moega sarikaehe – õlgedest hernehirmutis. Viimase puhul tuleb omanikul solvunud töömeestega lepitust otsida. Ja naabrite näpuganäitamisest või vähemasti seljataga rääkimisest pole kindlasti pääsu.
Sarikapärja peab maha võtma majaomanik. Seda ülesannet talle just ülearu lihtsaks ei tehta. Igatahes tuleb kasuks oskus trellpuuri kasutada ja ka haigekassakaart kotis ei teeks paha – kõrgel lahtistel sarikatel turnimine, liiati veel tööriistad käes, võib keskmisele kontorirotile tõeliseks katsumuseks saada. Aga maksab meenutada, et see on vaid põgus kokkupuude ehitaja igapäevarõõmudega.

Ehitajad ütlevad, et tavaliselt käib pidu ikka piknikustiilis. Soojemal ajal saab šašlõkki tehtud või muidu grillitud, külmemal ajal tuuakse soe söök-jook kohale.
Pidulauaks käib mis tahes sile pind – tavaliselt kas tuuletõkkeplaat või lauajupp. Kui juba elekter platsile veetud, saab kohapeal ka näiteks kohvimasina käima panna, sest soe jook kulub vabas õhus ikka ära.
Ka iseehitaja järgib traditsiooni
Viinavõtmine pole tänapäeval üldiselt enam kombeks. Joomakarud on ehitusplatsilt minema peletatud, pealegi on aeg ehitaja jaoks raha. Liikude ajaks tehakse küll väike paus, kuid pärast läheb töö samas vaimus edasi.
Öeldu aga ei tähenda, et laualt viin puududa tohiks. Kord näeb ette, et peo alustuseks ütleb peremees ehitajatele paar sooja sõna ja siis kallab pitsi kangemat trepile või selle tulevasele kohale. Seejärel maitstakse ühiselt toitu-jooki. Kui suupoolis leiab tunnustust, saab majaomanik loa pärg sarikatelt maha võtta. Eelsoojenduse järel on lootust, et omanikule antakse vaeva kergendamiseks ka mõni tarvilik vihje.
Tõnu, kes hiljuti suvekodu püsti pani, meenutab: «Mul olid ehitusel abiks noored poisid. Nemad ei teadnud kommetest midagi – et kes peab panema pärja ja millal. Siis ühe vanema mehe käest sain teada, et pärja võib panna juba siis, kui esimene sarikas püsti. Nii tegimegi. Ilusa pärja punusin ise – pihlakaokstest. Jõime šampust.»

Suurejoonelisemad liigud on tavaliselt siis, kui ehitatakse asutustele, kuid ka mõned eramajaehitajad teevad üsna ohtraid väljaminekuid. Mõnikord peetakse sarikaliike koguni kaks-kolm päeva, kinnitavad ehitajad – seda küll tavaliselt suvel: telgid on püsti ja hommikul läheb trall jälle lahti.
Külmemal aastaajal kutsuvat mõned omanikud ehitajad pubisse pidutsema. Üks jõukas majaomanik ei pidanud paljuks töömehi soolaleivapeolegi kutsuda – valmis majas oli kaetud pikk laud ja kikilipsudega teenindajad kandsid praade ette.
Topeltpidusidki on olnud. Ükskord ei teinud majaomanik pärga üldse märkama ja töödejuhataja tegi siis meestele ise viina välja. Paari päeva pärast omanik aga virgus: kihutas üht-äkki autoga kohale, pagasiruum jooki-sööki täis, ja tegi meestele veel teist korda liigud.
Rikas kooner lõbustab naabreid
Veskimöldres juhtus selline lugu, et majaomanik ei pidanud pärga millekski. Juba asendati see tööpükstega ja lõpuks topisega – mees ei teinud ikka vihjest välja.


Mõni majaomanik lihtsalt ei tunne traditsioone. Pärg oli juba mitu päeva sarikatel, aga mees poleks seda nagu näinudki. Lõpuks ehitajad osutasid lausa käega üles katuseviilu poole, kuid mees kehitas õlgu ja ütles: «Otšen dekorativno, pust stoit!»
Väike arusaamatus
Haapsalust pärit ehitajad meenutavad lõbusat lugu ühe itaallasest majaomanikuga: «Kui katust panime, siis läks üle näo särama ja ütles: «Big drink – big drink!» Varsti oligi mees poest tagasi – ulatas pidulikult kaks purki õlut. Selline pidu siis.»
Üks tulevane majaomanik oli parasjagu välismaal komandeeringus, kui tööjärg sarikapeoni jõudis. Naine pidas abikaasaga loomulikult sidet. Nii palusid ehitusmehed teiselepoolele edasi öelda, et «pärg nutab tema järele». Naise reaktsioon oli mõnevõrra ootamatu – ta läks näost laiguliseks ja tormas minema. Asi jõudnud politseissegi – proua olevat teinud avalduse, et töömehed ähvardavad tema meest tappa. Töödejuhataja suutis naise küll maha rahustada ja sõnumi tegeliku sisu dešifreerida, kuid umbusk ehitajate vastu jäi. Sarikapeo kraamiga tuli naine välja turvameeste saatel ja need pidid toidu-joogi ise üle andma.

Sarikapidu pole ainult eestlaste traditsioon
Kui sarikad püsti, kinnitasid töömehed otsmise sarika otsa tamme- või kuusepärja. See oli märgiks, et ehitus on jõudnud lõppfaasi, mis vajab tähistamist. Pärja sarikaotsale ilmumisel pidi peremees töölistele sarikaliiku tegema. Pärjale pidi peremees ise järele minema, selle alla tooma ja töömeestele pudeli viina välja tegema.
Töömehed ei lubanud pärga sarikatelt enne alla võtta, kui olid oma sarikaliigud kätte saanud. Oli häbiasi, kui pärg liiga kaua sarikatel seisis – eks see oli tervele külale näha, kuidas peremees ei täinud viina välja teha. Pole teada, kust komme on alguse saanud, kuid see näib olevat laiema levikuga.
Sama tava on tuntud ka venelastel. Küllap taotles see ehitusele tugevust, majale õnne ja oli omamoodi tänu- ja tähelepanuavaldus ehitusmeestele. Komme on üllatavalt elujõulisena püsinud tänapä