Köetakse selleks, et oleks soe - ehk oleks soovitud temperatuur. Ja ühtlane, pidev. Ehk soojuslik tasakaal.
Soojuslik tasakaal saabub siis kui kütteallikast tuleb ajaühikus peale sama palju soojust kui läbi välispiirete ajaühikus lahkub.
Seega pole üldse oluline köetav ruumala väid läbi välispiirete lahkuv soojushulk.
Selle valem on:
Q= k x S x (t1-t2), kus: (x on korrutusmärk)
Q - on läbi piirete lahkuv soojushulk - peab olema võrdne ahjust pealetuleva soojushulgaga, et temp oleks püsiv.
k - on konkreetset välispiiret iseloomustav konstant (paned rohkem villa, saad k väiksemaks ja seega ka Q väiksemaks)
S - on VÄLISPIIRETE (NB!! mitte põranda !!) pindala (teed maja väiksema, läheb vähem sooja välja läbi seinte)
(t1-t2) - sise ja välistemperatuuride vahe.
kui t1=t2 , siis on Q=0 ja pole pole üldse kütta vaja
Kui t1-t2 =1 C , siis on natuke kütta vaja
kui t1=+20C ja t2=-20C siis on vaja kütta 40 korda rohkem kui eelmisel juhul.
Lihtne võrdeline sõltuvus - mingit diferentsiaalarvutust - nagu vahelduvvoolu puhul näiteks - pole vaja.
Kas jõuab kohale?
veelkord - RUUMALA selles valemis polnud!!!,

Sama välispiirete pindalaga saad ehitada erineva ruumalaga maju.
Esimeses lähenduses on optimaalne kera, kuid et kuna läbi põranda läheb vähem soojust välja (sest maa pole kunagi -20 C) siis on tegelikult optimaalseim on midagi iglu kujulist.
